Milleks kohustab meid taastuvenergia direktiiv?

Hoolimata direktiivi puudustest on sellest võimatu välja lugeda, et direktiiv paneb EL liikmesriikidele kohustuse, millega transpordis tarbitavatest mootorkütustest peaks biokütused moodustama 20% ja sinna hulka kuuluks ka maagaas.

aagaas on teatavasti fossiilne kütus ja seetõttu ei saa seda juba definitsiooni kohaselt biokütuseks lugeda. Lisaks sellele ei ole kohustuseks mitte 20% vaid 10%, ning arvesse lähevad kõik taastuvatest allikatest toodetud mootorkütused sh näiteks nii esimese ja teise põlvkonna biokütused, vesinik kui ka taastuvelekter.

Soodustamaks elektriautode laialdasemat levikut korrutatakse liikmesriigi kohustust mõõtes taastuvatest allikatest mootorsõidukites tarbitud elekter 2,5-ga ja teise põlvkonna biokütused 2-ga. Seega on selle süsteemi kohaselt kõige mõistlikum teha panus just elektrisõidukite arendamisele. Veelgi enam, direktiiv sisaldab hulganisti nõudeid transpordis kasutatavate taastuvate kütuste keskkonnahoidlikkusele ja nende vastavuse tõendamisele. Biodiisli ja bioetanooli äri saab seega tulevikus olema oluliselt reguleeritum kui ta täna on.

Kui 10% taastuvaid allikaid transpordis on kõikidele EL liikmesriikidele ühtviisi kehtiv kohustus sõltumata riigi rikkusest või suurusest, siis üle-Euroopaline 20%line taastuvenergia kohustus on liikmesriikide vahel ära jagatud. Liikmesriigi kohustuse suuruse arvutamisel lähtuti peaasjalikult rahvuslikust rikkusest, senistest edusammudest taastuvenergia vallas ja väga vähesel määral taastuvenergia potentsiaalist liikmesriigis. Eesti kohustus on tagada, et aastal 2020 tarbitakse 25% energiast taastuvatest allikatest. Arvestades meie 2005 aasta taset, kus taastuvenergia moodustus 17,8% meie energiatarbimisest, kujuneb kasvuks 8,2%. Liikmesriigi enda teha on kas see muutus saavutatakse elektri, sooja või jahutuse tootmisega.

Vältimaks olukorda, kus 2018. aastal avastakse, et võetud kohustusi ei suudeta täita, on liikmesriikidele kehtestatud ka indikatiivne tee eesmärgi saavutamiseks. See koosneb igaks aastaks paika pandud arvulisest eesmärgist. Lisaks sellele peavad liikmesriigid 30. juuniks 2010 esitama detailse tegevuskava, milles tuuakse ära need meetmed, millega võetud kohustust ellu viiakse.

Direktiiv sisaldab ka taastuva energia definitsiooni – ehk millistest allikatest saadav energia võib lugeda taastuvaks. Turvas sinna hulka ei kuulu. Seda peaksid kõik need, kes energiasektoris tegutsevad meeles pidama. Tulevikus muutub keerulisemaks ka kogu biomassi kasutamine elektri, soojuse või jahutuse tootmisel, sest käesoleva aasta lõpuks on Euroopa Komisjonil kohustus üllitada keskkonnahoidlikkuse kriteeriumid energiasektoris kasutatava biomassi kohta.

laneerides uusi, taastuvatel allikatel baseeruvaid sooja ja elektri (koos)tootmise jaamu tuleb probleemide ennetamiseks silmas pidada, kas kütus on pärit ELst või kolmandatest riikidest, kui kaugelt kütust transporditakse, kas biomass on pärit bioloogiliselt tundlikelt aladelt jms.

Lõppeks, kõikidel neil, kes kavatsevad taastuvenergia äris mingil viisil osaleda, on mõttekas direktiiviga tutvuda. Vaatamata mõningatele kitsendustele loob direktiiv investorile väga selge regulatiivse raamistiku, millega aidatakse oluliselt investeerimisriske maandada. Nii näiteks sätestab direktiiv võimaluse liikmesriikidevaheliseks paindlikuks koostööks oma kohustuslike eesmärkide saavutamisel, tagatakse tootjate juurdepääs võrgule, sätestatakse ühtsed nõuded taastuvatele transpordikütustele ja lihtsustatakse ametkondlikku kadalippu, mis arendajatel läbi tuleb käia. Need ja mitmed teised sätted annavad tugeva tõuke taastuvenergia arenguks kõikjal Euroopa, iseäranis aga uutes liikmesriikides, kus Euroopa Komisjoni poolt seatud eesmärgid on tunduvalt alla selle, mida reaalselt järgmise kümne aastaga saavutada võiks. Seega taastuvenergia potentsiaal on suur ja taastuvenergia äri perspektiivikas.