Meedia rahakotirauad lahti

Ajaleht avaldab loo, väites, et tuntud viinatootja on alkoholi salavedaja ja teda kontrollib kuritegelik grupeering. Pärast advokaadi nõudekirja ilmub lehe 4. lehel vabandus. Mis te arvate, kas esimese lehenumbri läbimüük tasus kordades ära selle, et hiljem tuli väiteid täpsustada?

Parim näide on riigikogu liikme Imre Sooääre kaasus. Laupäeva õhtul, päeval enne riigikogu valimisi avaldasid TV3 "Seitsmesed uudised" skandaalse loo, nagu oleks Sooäär kakelnud Tommi Grillis. Uudise juurde näidati uduseid fotosid kahest baari põrandal kaklevast mehest, polnud aga näha, kes kaklesid. TV3 kinnitas sellegipoolest, et tegemist on Sooäärega. Eelnevalt ei antud võimalust asja seletada erakonnale ega Sooäärele. Hilisõhtul teatati ekraanil jooksvas tekstis, et lugu ei vastanud tõele. Sooäär pöördus kohtusse. TV3 avaldas vabandava teksti "Seitsmeste uudiste" saates. Pooled sõlmisid kokkuleppe.

Kas ajakirjandus oleks paisanud ebaõiget infot kontrollimatult välja, kui seadus näinuks siis ette nn karistusliku kahju võimaluse?

Näiteil on ühine joon - inimestel oli võimalusi oma õigusi kaitsta. Rohkem on aga neid, kes vale alla neelavad ja edasi elavad. Ajakirjandus on rahaliselt plussis ja tarbija unustab prohmakad. Kas uudistesaate vaadatavus või ajalehtede-ajakirjade loetavus vähenes?

Näidete puhul on lihtne näha, et rahas mõõdetavat kahju on väga raske tõendada. Kui palju maksab äriühingu või inimese au ja väärikus rahas? Juriidilistele isikutele ei ole mittevaralise kahju hüvitist üldse ette nähtud. Kui suur on rahaline või moraalne kahju, kui sind valimiste ajal tipptunnil mustatakse, aga sa ikkagi saad valijate usalduse teel riigikogusse? Kuidas raha abil taastada kahju tekitamise eelset olukorda? Kas vabandus pärast valimisi on samaväärne valeandmete avaldamisega enne valimisi?

Kaasustest on lihtne näha ka meedia hooletust. Miks mitte kontrollida kahtlastel asjaoludel tekkinud lugusid veidi põhjalikumalt? Kas pole kahtlane, et valeinfo kandidaadi kohta saadeti telejaamale vahetult enne valimisi? Miks rutata info väljapaiskamisega? Miks mitte, kui vastutust ei järgne?

Raskete rikkumiste korral peaks ka meil olema nn karistusliku kahju hüvitis. Avaldad ühe korra skandaalse jama, määratakse karistus, mis võtab järgmisel korral soperdamise isu ära. "Andke andeks" ei ole piisav. Kui eled hoolas ja kontrollid allikaid, hüvitist maksma ei pea. Just nii saab võtta skandaalitsemisisu ja asendada selle hea ajakirjandusega.