Juhtkiri: milleks meepurki tõrva toppida?

Ühesõnaga - kahjude hüvitamine asendub ajakirjanduse halvamisega, sest mis või kes ütleb, milline on ühest või teisest konkreetsest uudisest tekkinud tulu?

Selge, et valefakte, laimu ja lihtlabaseid näpukaid ei tohi eetrisse paisata, kuid eksimuse korral on kahjukannataja tegelikult ka meediaväljaanne ise - kannatab me põhiline väärtus, usaldusväärsus. Sundida aga väljaannet mingi pisieksimuse eest kannatanule sisuliselt laest võetud hiigelhüvitisi maksma on absurdne.

Loomulikult on tore, et allika kaitse lõpuks seadusesse kirjutatakse, kuid vähetähtis pole fakt, et vähemalt ühel juhul on Eesti kohtud allika kaitsega ka ilma selle seaduseta arvestanud.

Seda ühes Äripäeva kohtuvaidluses, kus kohtunik uuris otsust langetades põhjalikult Euroopa praktikat ning asus seejärel meediaga samale seisukohale. Nimelt ei rahuldanud kohus Äripäeva ja perekond Seppikute kohtuvaidluses viimaste nõudmist, mille kohaselt oleksime pidanud avaldama oma allikad keskkriminaalpolitseist ja kaitsepolitseist, kelle infole artikkel tugines.

Ja veel üks pisiasi - seaduseelnõu saadeti kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumidele, arvamuse avaldamiseks advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Pressinõukogule, Avaliku Sõna Nõukogule ja Eesti Ajakirjanike Liidule, kuid mitte Eesti Ajalehtede Liidule. "Mis liit?" olevat ametnik imestunult küsinud. Teadmiseks, ajakirjanike eetikakoodeks, millele viitab näiteks isikuandmete kaitse seadus, on välja töötatud ajalehtede liidus. Muidugi, liit annab välja ka pressisõbra ja -vaenlase tiitleid...

 

Autor: 1185-aripaev