Võlgniku kahtlased tehingud saab pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada

Tänase majandussituatsiooni üheks iseloomulikuks jooneks on pankrotimenetluste hüppeline kasv. Ametlikes Teadaannetes avaldatu kohaselt on ainuüksi 2009. aastal algatatud juba 82 füüsilise- ja juriidilise isiku pankrotimenetlus ning välja kuulutatud 67 füüsilise- ja juriidilise isiku pankrot. Võrdlusena võib siinkohal välja tuua, et 2008. a alguses algatati samal perioodil 1 juriidilise isiku pankrotimenetlus ning kuulutati välja 28 füüsilise- ja juriidilise isiku pankrot. Võttes arvesse, et tänane keeruline majandussituatsioon ei ole lühiajalise ja ajutise iseloomuga, on tõenäoline, et selline tendents on pigem jätkuv ja suurenev.

Kuivõrd pankrotimenetluse algatamine mõjutab lisaks võlgnikule otseselt ka tema võlausaldajaid, on oluline, et viimased oleksid teadlikud, millised on nende võimalused enda huvide kaitsmiseks pankrotimenetluses. Kindlasti on paljudele võlausaldajatele tuttav olukord, kus pärast pankrotimenetluse algatamist selgub, et makseraskustesse sattunud võlgnik on juba enne pankrotimenetluse algatamist viinud olemasoleva vara pankrotipesast välja või rahuldanud mõne võlausaldaja nõude eelisjärjekorras, seades teised võlausaldajad sellest tingituna ebavõrdsesse olukorda.

Ülaltoodut arvesse võttes on võlausaldaja jaoks äärmiselt oluline teada, et enne pankrotimenetluse algatamist või vahetult peale seda tehtud võlgniku tehinguid, mis võivad algselt tunduda õiguspärastena, kuid osutuda võlausaldajate huve kahjustavateks, on võimalik seaduses sätestatud tingimustel kehtetuks tunnistada. Pankrotiseadus sätestab selleks spetsiaalse tehingute tagasivõitmise korra, mis võimaldab võlausaldajate huvides võlgniku vara pankrotipesasse tagasi tuua või saada selle eest õiglast rahalist kompensatsiooni ning nimetatu arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses.

4. võlgnik on andnud tagatise kohustuse tagamiseks, olemata sellise tagatise andmiseks kohustatud ning samuti siis kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi sellest teadma.

Enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingu tagasivõitmine kahjustab ilmselgelt tehingu teinud teist poolt, sest tagasivõidetav tehing on reeglina õiguspärane ning tehingu teine pool on arvestanud, et see jääb kehtima. Tagasivõidetava tehingu teise poole kaitseks on pankrotiseadusega kehtestatud tagasiarvestatav aeg, mille kestel enne pankrotiavalduse esitamist tehtud tehinguid on üldse võimalik tagasi võita. Kui probleemset tehingut ei tehtud seaduses sätestatud tagasiarvestatava tähtaja kestel, ei ole tehingut võimalik tagasi võita isegi juhul, kui see vastab eelnevalt kirjeldatud üld- või erialustele.

Enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingute tagasiarvestatavad tähtajad varieeruvad kolmest kuust kuni viie aastani sõltuvalt asjaoludest ja isikust, kellega tehing tehti. Reeglina on sätestatud pikemad tähtajad juhtudel, kui tagasivõidetav tehing tehti võlgniku lähikondsega, näiteks füüsilise isiku puhul tema vanema, lapse, õe, abikaasa või viimase lähikondsega ning juriidilise isiku puhul näiteks äriühingu juhtorgani liikme, aktsionäri või isikuga, kellega oli äriühinguga ühine majanduslik huvi.

Kokkuvõtvalt, kui tehing vastab pankrotiseaduses sätestatud üld- või erialustele ning on tehtud pankrotiseaduses sätestatud tagasiarvestatava tähtaja kestel, on olemas alus tehingu tagasivõitmiseks.

Tehingu tagasivõitmine toimub hagi esitamisega kohtule, millise esitab võlgniku nimel haldur. Oluline on silmas pidada, et tagasivõitmise nõude võib esitada kolme aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest. Seaduses sätestatud tähtaegadest kinnipidamata jätmisel on kohustatud isikul õigus keelduda kohustuse täitmisest.

Tehingu kehtetuks tunnistamisel, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Teine pool, kes tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, peab hüvitama ka tema süü tõttu tagasivõidetust saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides. Tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

Ülaltoodust lähtuvalt tuleb soovitada kõikidele majanduslikesse raskustesse sattunud isikutele mitte teha mõtlematult ja kergekäeliselt tehinguid, mis vastavad eelnevalt kirjeldatud tunnustele. Näiliselt lihtne ja kasulik tehing võib viia hilisema kohtuvaidluseni ja tehingu kehtetuks tunnistamiseni. Samuti tekib tehingu teisel poolel, kellega tehing tehti ning kes ei teadnud tagasivõitmise aluste olemasolust, õigus nõuda tehingu alusel üleantu tagastamist pankrotivarast.

Ühtlasi on suur tõenäosus tehingu tagasivõitmiseks võlgnikuga tehingu teinud isiku suhtes, kes oli teadlik, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nimetatud juhul on tehingu teinud isik õigustatud saama võlgnikule tehingu alusel üleantu eest hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana ja viimastega võrdsetele alustel. Vastavalt pankrotiseadusele rahuldatakse kõnealune nõue pankrotivarast alles viimases järgus, koos tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuetega. Üldjuhul ei taga see tehingu alusel võlausaldajale üleantu täies ulatuses tagastamist, sest praktikas ei jätku enamusel juhtudel kõnealuse nõude rahuldamiseks pankrotivara.

Arvestades eeltoodut on võlgnikul ja temaga tehingut tegeval isikul alati mõistlik põhjalikult kaaluda kõiki tehingu seaduslikkust mõjutavaid asjaolusid pankrotiseaduse tähenduses. Kuna võlgnikuga tehingut tegev teine pool ei pruugi alati teadlik olla võlgniku majanduslikust olukorrast, siis on riskide maandamiseks alati vajalik võimalikult põhjalikult kontrollida tehingut tegeva isiku majanduslikku seisukorda ja tausta ning selgeks teha selliste tehingute seadusest tulenevad tagajärjed. Loe lisa - Raivo Kütt: pankrottide laine on alles alguses