Tallink ja Viking peaksid diili tegema

Enne järgmist suve valmib Tallinki järjekordne ligi 3 miljardit maksev parvlaev. Pole selge, kus see ristlema hakkab. Eeldatavasti teeb Tallink vangerduse, mis viib „Regina Baltica” välja vahetamisele Stockholm-Riia suunal – suund, mis on siiani olnud pidevalt kahjumis ning mis on eriti tundlik kõrgete kütusehindade suhtes ja kus taxfree kaubandus pole võimalik. Lisaks kõigele parasiteerib Riia nt Tallinna suundadel. Niisiis tekib küsimus, kuidas suudab Tallink uue laeva kasumlikult panna tööle. Kuna Vene viisarežiim näib muutuvad leebemaks, siis on üks võimalus panna laev tööle Peterburi suunal.

Tohutu võlakoormuse tõttu on ettevõte omamoodi "limbo" olukorras. Pangad tahavad, et Tallink oleks edukas, kuid samas annaks taoline olukord pankadele võimaluse saada osa ettevõtte tulevasest rahavoost, mis aga omakorda tähendab, et Tallinki aktsionäridel on vähem võimalust ettevõtte edult teenida. Omaette küsimus on see, kas Tallinki aktsia ei ole juba ehk liiga odav.

Viking Line, kes on Tallinki pearivaal, on hoopis teistsuguses majanduslikus olukorras. Raamatupidamise seisukohalt on Tallinki ja Vikingi laevastiku võrdlemine paeluv: esimese laevastiku raamatupidamislik väärtus on 24,8 miljardit krooni, teisel aga vaid 4 miljardit.

Tõsi, Vikingi laevad pole nii madalalt hinnatud ainult raamatupidamislikel põhjusil, vaid ka vanuse ja üldise seisukorra tõttu. Viking on investeerinud liiga vähe ja see on tugevdanud ettevõtte bilanssi, aga vanemaid laevu on kulukam hoida käigus ja kindlasti hakkavad kunded aja möödudes eelistama konkurent Tallinki moodsaid laevu. Vikingi dilemma on selles, et ta peab investeerima, samas aga on turul juba liiga palju võimsust.

Huvitaval kombel leiaks Tallinki ja Vikingi üle- ja alainvesteerimisprobleemidele mõlemapoolselt sobiva lahenduse, kui Tallink müüks ühe moodsa aluse (ehk isegi kaks alust) Vikingile. Mõlemad ju teavad, et olgugi et nad on konkurendid, ei söö nad eales teineteist turult välja. Nad võivad mõjutada teineteise kasumlikkust (Viking hindade ja Tallink kvaliteedi kaudu), aga mõlema jaoks on võtmeküsimus lõppeks selles, kui suur on regiooni üldine võimsus selles sektoris. Kui Viking hakkaks laevastikku investeeringute kaudu uuendama, siis lõppeks see kulukalt nii ühele kui ka teisele.

Tuleb märkida, et kõmu, mis puutub Tallinki varamüüki, on kaasa haaranud ostjaid ka väljastpoolt Balti regiooni. Spekuleeritakse, et Tallinki Silja laevu piidlevad kosilased Aasiast. On ka ilmne, et kokkulepe Vikingiga lahendaks küll ühe, samas aga tekitaks teise probleemi – Vikingi vanade laevade müümise mure. Selge on aga see, et ajal, mil ärikulud tõusevad, on Läänemerel reisilaevaliiklust silmas pidades ülepakkumine, muidugi juhul, kui ei looda uusi (kasumlikke) marsruute. On võimalik, et ülepakkumise on põhjustanud Tallink, aga probleem kui selline mõjutab ka Vikingit. Riia suund ei pruugi pikemaajalises perspektiivis osutuda elujõuliseks, mis sel juhul suurendaks ülepakkumist (tonnaaži arvestades) regioonis veelgi.

Arvan, et Läänemere reisiparvlaevaäri on ette määratud kahele peamisele konkurendile ning et siinsed alused on kohandatud kohalikele oludele vastavaks, st neil on vastav jääklass, suured autotekid ja väikesed kajutid, mistõttu on loomulik otsida võimalikku ostjat/müüjat samast regioonist. Arvan, et laevamüük Tallinkilt Vikingile oleks paljude probleemide ilusaks lahenduseks.