Võtmetöötajaid ainult parema palgaga konkurendi juurde üle ei meelita

Eriti laastavalt mõjuvad „üleostmised” nn professionaalsete teenuste firmadele, kus võtmetöötajad on sageli partneristaatuses ning kus iga töötaja panusel on väga selge rahas mõõdetav väljund.Kui ühtede jaoks on „üleostmine” ettevõtja äririsk, siis teiste jaoks taunimistvääriv käitumine. Hinnangud „üleostmiste” eetilisusele sõltuvad (äri)kultuurist.Miks olen termini pannud jutumärkidesse? Sest üsna harva meelitatakse nn valgekraesid ära ainult rahaga. Eriti keeruline on seda teha ametikohtade puhul, kus nagunii makstakse kõrget palka ning olukorras, kus pakutakse sisuliselt analoogset tööd. Raha kasutamine ainsa motivaatorina on libe tee – kes on ainult raha pärast üle tulnud, võib sealt ka suhteliselt ruttu raha pärast ära minna. „Palgarallid” tööandjate vahel on juba üsna sage nähtus ning loomulikult võidavad sellest kõige enam töövõtjad. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen oma praktikas kohanud väga vähe tööandjaid, kes lähevad ainult rahaga meelitamise peale välja.Kahjuks on levinud praktika, kus konkurendi palgapakkumist kasutatakse ära paremate hüvede saamiseks oma tööandja juures. Kas selle taga on töötaja amoraalsus või tööandja soovimatus oma töötajatega kommunikeerida on juba iseküsimus.Seetõttu huvitutakse töötaja ülemeelitamisel pigem võimalikest seesmistest tõukejõududest: arenguvõimaluste puudumine, halb mikrokliima, sobimatu juhtimisstiil vms. Aeg-ajalt siiski üleostupakkumisi tehakse aga seda pigem väga rariteetsete kompetentside organisatsioonidesse toomiseks, millest sõltub äritegevuse jätkusuutlikkus. Seda, kas Aivar Pilve advokaadibüroo võtmetöötajad meelitati tõepoolest üksnes suurema rahaga üle või mitte, teavad asjaosalised kõige paremini ise. Töösuhe on ikkagi piisavalt intiimne selleks, et sealtoimuvast sajaprotsendilise avameelsusega ei räägita ja eriti veel väikeettevõttes, kus paralleelselt kollegiaalsetele suhetele eksisteerivad ka sõprussuhted.