Kaarma-Tagaküla poiss Indrek Rohtmets nakatas pere reisipisikuga

End maapoisiks pidaval ja juulis 72. sünnipäeva tähistaval mehel on kuhjaga ilusaid mälestusi Lääne-Virumaal elatud aegadest, rännakutest maailmas ning raamatutest, mis ta sulest ilmunud.

Indrek oli suuresti ema ja vanema kasvatada. Isa oli tal Saksa sõjaväes ja hiljem vangis ning seejärel hakkas nii-öelda poolepäeva metsavennaks. Olid ajad, mil kaebamine oli väga sagedane ning Indreku sõnul oli Rakvere NKVDs terve kuhi kaebekirju, milles pandi tema isale süüks kõikvõimalikke verepatte. Isa kolis igaks juhuks mujale ning nõnda läksid tema vanemate eluteed lahku.

„Minu õpetamise ja kasvatamise eest hoolitses suuresti vanaema, kelle noorus möödus tsaariajal. See õpetus seisnes möödunud aegadest lugude rääkimises. Kui ta meenutas nn Eesti aega, siis ütles iga kord: „Poiss, vaata, et sa seda koolis ei räägi!“ Mäletan, et koolis tehti pioneeriks astumise propagandat. Tulin õhinal koju, aga vanaema ütles, et ärgu ma pioneeriks hakaku. Olin siis solvunud ja loomulikult ei taibanud, milles asi,“ meenutab Indrek.

Eestis ilmub reisiraamatuid päris palju ja neid ka loetakse. Indrek sai Go Traveli auhinna ilmunud rotiraamatule „Üks rott läks rändama“. See oli talle meeldiv üllatus. Ta arvab, et ehk paistis kirjutis sellega silma, et raamatus oli tema alter ego rändrott Krõssu. Jutustajaks oli rott, kes tutvustas seal maailma taimi ja loomi. Indrek tunnistab, et talle endale valmistas selline rollivahetus päris suurt rõõmu. Mees ise on suur reisiraamatute lugeja ning loeb ka palju ilukirjandust. Ta on tõlkinud ümmarguselt 40 raamatut ning pälvinud Eesti Kirjanike Liidu tõlkepreemia nominatsiooni raamatuga „ Maailma mõõtmine“, mis räägib ühest Indreku möödunud aegade lemmik loodus- ja maadeuurijast Alexander von Humboldtist.

Sarnaselt lugemisega on Indrekut juba noorusest köitnud fotograafia. Kaheksanda klassi poisina lunis ta endale fotoaparaati ja saigi peegelkaamera „Zenit E“. Sellest ajast saadik on mees pildistanud ja hakkas pilte avaldama Horisonti tööle asudes. Hiljem meeldis talle enda raamatuid ise oma piltidega illustreerida. Näiteks on tema tehtud fotod raamatutes „ Kultuurilooline Eestimaa“, „101 looduspaika“, „Üks rott läks rändama“ ja „Kahekesi kõnnumaal“. Indrek mainib, et pildistamine õpetab vaatama ja märkama ning mõistma mis asi on valgus looduses. Videoid on ta koos abikaasa Mariaga teinud Eesti TV saatesarja „Osoon“ tarbeks. Eetris on olnud nende lood Aafrikast ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikast.

Indrek armastab reisida nii kodumaal, kui ka eksootilistes paikades. „Kultuuriloolise Eestimaa“ tegemiseks sõitis ta mitmel aastal kogu Eestis ringi, pildistas ja vaatas. Ta sõnab, et mida rohkem kodumaal ringi liigud, seda keerulisemaks läheb mingite edetabelite tegemine. Võluvaid paikasid on Eestis palju ja loodus- ning kultuurilugu seostada on põnev.

Indrekule meeldivad suured rabad. Näiteks Alutagusel käib nii suvel kui talvel. Tugev seos on ka Vilsandi saarega ja ka seal võib meest leida sageli. Ta tunnistab, et suvi pole suvi, kui ta pole käinud Setomaal. Koduümbrusest on talle kõige armsamad Äntu järved.

Rännumees on reisinud väga palju eksootilistes paikades. Koos abikaasa Mariaga, kes on omanimelise advokaadibüroo juhtivpartner, on läbitud kümned ja kümned rahvuspargid. „Rahvuspargid hakkavad Aafrikas üha rohkem ja rohkem muutuma Noa laevaks, viimasteks pelgupaikadeks paljudele loomadele. Ma ei arva, et ohtunne on üle paisutatud. Loodusressursside kahanemine, ebamõistlik majandamine ja rahvastiku piiramatu kasv mõjutavad meid kõiki. Minu jaoks personaalselt on väga suur oht ka loodusliku mitmekesisuse kahanemine,“ muretseb loodusemees.

„Kahekesi kõnnumaal“ on ligemale kümnekordse Aafrika reisimise tulemus. Koos abikaasaga on ligemale aasta oma elust seal viibitud. Valdavalt üüriti auto ja sõideti omapäi ringi. Abikaasad on koos käinud Ugandas, Tansaanias, Rwandas, Sambias, Namiibias, Botswanas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kaasadel on kombeks reisidel päevikut pidada ja raamat sel moel sündiski. Nad mõtlesid, et raamatule võiks kasuks tulla kui kumbki autor kirjutab seda, mis temale silma jäi. Seda tehti omas stiilis ja nii see eelpoolmainitu Kõnnumaa raamat välja tuligi.

Indreku ja Maria lemmikkohaks on Botswana, Kesk-Kalahari kaitseala. Ugandas on aga võluvaks reisisihiks alati olnud Queen Elizabeth’i rahvuspargis asuv Kazinga kanal, kus on suurepärane linde vaadelda. Lõuna-Ameerikas said nad vaimustava retke Equadoris Mindo pilvemetsas. Põnev oli ka viibida Frankandi saarel otse mitut liiki pingviinide keskel. Reisisihiks on kaasadel olnud alati mingi konkreetne maa.

Kirjastuse Varrak peatoimetaja ja kirjandusfestivali korraldaja Krista Kaer tunneb Indrekut juba üle poole sajandi, ülikooli ajast. Ta mainib, et paljude ülikoolikaaslastega pole sõprus säilinud, kuid Indrekuga on ta üsna tihti kokku saanud. Pärimisele, mis neid seob, saan vastuseks: „Võibolla uudishimu ja huvi maailma asjade, kirjanduse ja looduse vastu. Ja meile mõlemale meeldib aeg-ajalt mõnusalt juttu ajada. Indrek on tore, tark ja sõbralik inimene, kui vaja, siis suure süvenemisvõimega. Kui ta tõlkima hakkas, võttis ta asja väga tõsiselt ja on tänaseks päevaks väga heaks tõlkijaks saanud. Tema reisijutte olen ma kõigepealt kuulnud jutustatuna ja alles hiljem lugenud. Ja see, kuidas ta neid jutustas, ei jätnud mingit kahtlust, et need on ka raamatus sama huvitavad.“

Indrek käib aeg-ajalt ka rahvale oma raamatutest rääkima ning loodab, et mingi aeg jõuab ka Väike-Maarjasse. Lapsi on Marial ja Indrekul kahe peale neli ja lapselapsi viis, kusjuures kõik poisid. Maria tütar Eva on advokaat ja filmirežissöör, poeg Karl jurist, Helen-Rohtmets-Aasa aga ajakirja Tuna peatoimetaja ning Liis Ehrmiger TÜ Kliinikumi Lastefondi koostöö ja kommunikatsioonijuht. Lapsed on saanud vanemailt ka reisimispisiku. Kaasad ei ole tegelenud laste kindlakäelise suunamisega. Pigem on nad lähedased sõbrad.