Jüri Raidla: Reformierakonna edu on olnud ebaedu parlamentarismile

Praeguses riigikogus puudub üks oluline tasakaalumehhanism, märgib Raidla. See, et koalitsioon ja opositsioon saaksid loomulikult vahelduda.

Hetkel ei võimalda mitte mingisugune matemaatika moodustada uut koalitsiooni ilma Reformierakonnata, märgib ta. “Kõlab küll natukene groteskselt, aga ühe erakonna liiga suur valimisedu on tegelikult ebaedu parlamentarismile.”

Mõistuspäraselt käitudes peaksid erakonnad eeldama, et uues koosseisus võib olukord olla teine. “Praegu on kahjuks riigikogus ülisuur sallimatuse õhkkond,“ tõdeb Raidla.

“Kuid ei ole mõtet rääkida lootusetust lootusest,” märgib Raidla, “ehkki riigikogu käesolev koosseis seda küsimust kahjuks ei lahenda.”

Raidla sõnul on vaja riigikogu töö- ja kodukorra seaduses väga täpselt paika panna, millised on koalitsiooni volitused obstruktsiooni piiramiseks. Reeglid on vaja Raidla hinnangul seada nii riigikogu juhtkonnale ja juhatusele kui ka spiikrile. “Seni on olnud koalitsiooni obstruktsiooni piiramised pigem tõlgenduslikud ja tuletuslikud,“ sõnab Raidla.

Kuid see on vaid pool võrrandist. Kui seada koalitsioonile täpsemad ja soodsamad tingimused obstruktsiooni piiramiseks, peab Raidla sõnul arvestama, et opositsioon – ükskõik, milline erakond seal parasjagu on – ei ole taolise lahendusega nõus.

“Järelikult tuleb panna teisele teljele tasakaaluks täiendavad demokraatia kaitsemehhanismid opositsiooni kasuks,“ märgib Raidla.

Viimastel aastatel on Raidla spetsiaalselt teinud uurimistööd ja lugenud erinevate autorite ideid. Selle põhjal on ta välja joonistanud konkreetse lahenduskava, kuidas võiks lahendada parlamentaarset kriisi nii, et see ei suurendaks lõhet parlamendi leeride vahel. Raidla ettepanek on järgmine.

Esiteks kutsub president kokku erakondlikult sõltumatute ekspertide kogu. “Need ei pea olema ainult riigiõigusteadlased, vaid ka parlamentarismiga kokku puutunud praktikud,” märgib ta. Seda tuleb Raidla hinnangul teha kindlasti enne järgmisi valimisi, kui ei ole veel teada, kes on tulevases valitsuses koalitsioonis ja kes opositsioonis.

Kogunenud eksperdid töötavad järelejäänud kahe ja poole aastaga välja erinevad lahendused, kuidas parlamendi tööd tõhusamaks muuta.

Lõpetuseks on tarvis seada lahendusvariandid uutel valimistel põhiteemaks, tõsta need avalikkuse ette rambivalgele. “Lugupeetud ajakirjanikud, ilma teieta ei ole see protsess võimalik,” sõnab Raidla.

Avalikkuse surve all peavad erakonnad võtma selge seisukoha, kas ja millist pakutud lahendust nad tulevases parlamendi koosseisus ellu viivad.

Kui see seisukoht on piisavalt selge, ei ole Raidla sõnul erakonna jaoks valimiste lõpptulemus üksnes mandaat, aga ka kohustus lubatud reform ellu viia.

„Mulle tundub, et see on üks väheseid võimalusi, mis pikemas perspektiivis võib tuua olukorrale – kui mitte lahenduse – siis igal juhul leevenduse,” märgib Raidla.

Suur menetluslik viga, mida uus valitsus sageli teeb, on Raidla sõnul hinnangul eelnõudega kiirustamine. On levinud arusaam, et võimuliidu esimese saja päeva jooksul tuleb nii palju koalitsioonilepingu punkte ellu viia kui vähegi võimalik. “Nüüd tuleb kõik kohe läbi pressida, mine tea, kas sügisel enam meil piisavalt usaldust on,” sõnab ta. “Head sõbrad, sellist asja nagu kiiruse mandaat koalitsioonilepingust ei ole olemas.“

Raidla sõnul on see kiiruse peale mängimine toimunud juba pikemat aega ning ei ole pelgalt praeguse koalitsiooni probleem. “Demokraatia ja parlamentarismi seisukohalt on see täiesti talumatu,” tõdeb Raidla. “Ma ootan ikkagi ka ka seda päeva, mil riigikohus ütleb ka selle menetlusviisi kohta, et see ei saa olla kooskõlas põhiseadusega.”

Raidla tunnistab, et sageli on need protsessid aeganõudvad, närvikulukad ja poliitikute enda jaoks tüütud. “Ega siis demokraatlikud ja riigiõiguslikud protseduurid ei ole mõeldud poliitikute ja riigimehelikkuse ahistamiseks. Need on mõeldud ikkagi demokraatia tagamiseks.”

Raidla sõnul peaks riigikohus veel rohkem panema rõhku menetlusõiguslikele rikkumistele.

„Materiaalõigus on käsitöö, aga menetlus kuulub kaunite kunstide hulka,” meenutab Raidla oma kunagise kolleegi Simon Levini mõttetera.