Ahto-Lembit Lehtmetsa seljakotist avastati lennujaamas pomm

Saates „Viru võnked“ meenutas ta muuhulgas juhtumit, kui lennujaamas avastati tema seljakotist pomm. „Õnneks oli see Tallinna lennuväljal. Tehti väga põhjalik küsitlus ja öeldi, et seda sa küll tagasi ei saa. Mul käisid juba kummikinda mõtted peas, aga kõik oli soliidne ja viisakas,“ lausus Lehtmets.

*Kadrina kultuurielu praegu ja 1990ndatel aastatel

„Minu tööülesanded jagunevad alates sellest, kuidas mingid asjad tänaval välja näevad, kuni selleni, et ühel hetkel tuleb minna kellegagi laulupeole ja tantsupeole,“ kirjeldab Lehtmets ja lisab: „Kadrinas on õnneks kõik hästi. Kui ümberringi üritatakse rahvamaju kinni panna ja mõelda välja skeeme, kuidas tuua palju asutusi ühe katuse alla, siis meil seda ei tehta.“

Lehtmetsa sõnul on Kadrinas huviringide osas täidetud minimaalne vajadus. „Meil on oma pasunakoor – ükski küla pole ilma pasunakoorita õige küla -, paar koori on meil, rahvatantsurühmad on. Minu halduses on ka noorsootöö, kus praegu on vaja kiiresti arendada, et noortel oleks kodukohas mõnus ja huvitav olla. See, et noored vahepeal Kadrinast ära käivad, on väga äge. Kust sa seda tarkust muidu ikka tood, kui ise ei otsi. Aga oluline on, et noored tunneks, et nad on Kadrinaga seotud.“

Just selline noor, kes käis mööda Eestit ise tarkust otsimas, oli ka Ahto-Lembit Lehtmets ise. Tema on üks neid väheseid, kes pühendas oma elu ja tegemised Eesti metalmuusika ärkamisele ja kasvamisele. Näpuatäie entusiastite eestvedamisel kasvati 1990ndate vaesusest välja seisu, kus meil on omas vallas maailmakuulsad bändid, rahvusvaheliselt tuntud plaadifirmad, maailma tuntumaid raskemuusika artiste Eestisse toovad festivalid jne.

„Minu vanuste tüüpide poolt ehitati see metal skeene jõuga üles. Aga neid ehitajaid palju ei olnud, kui üks tuuribuss oleks kraavi sõitnud ja kõik oleks surma saanud, siis olekski see Eesti skeene ära kadunud,“ tõdeb Lehtmets ja lisab kerge muigega: „Praegu saabki 30 aastat esimesest minu korraldatud kahepäevasest rockifestivalist Kadrinas. See oli totaalne kaos. Osadest bändidest jõudsid ainult jupid kohale ja seal juhtus igasuguseid asju.“

90ndatel ei olnud raskemuusika kontsertidel palju publikut. See oli periood, kus metal muusika tippaeg jäi mõne aasta kaugusele seljataha ning hevimeeste populaarsus hakkas kiiresti kukkuma. Samuti lokkas 90ndate Eestis ka tõsine vaesus. Kuid sellest hoolimata võeti ette julgeid käike, kuigi tagajärjed olid mõnikord karmid. „Me tõime esimesena välismaise bändi siia tuuritama 1995. aastal. See oli jube raske ja see projekt jäi miinusesse, aga esimene märk oli maha pandud.“

Kontakte välismaa bändidega suhtlemiseks saadi tollaselt plaaditurult, kus näiteks Soome bändid aeg-ajalt kohal käisid. Olulised kontaktide vahendajad olid ka tollased metalajakirjad.

Raskustest välja rabelemine tasus end hiljem kuhjaga ära. 2000ndate aastate keskpaiku pääsesid esimesed Eesti metalbändid rahvusvahelisele areenile ning Euroopas tuuritajate ridades oli ka Lehtmetsa loodud black metal bänd Loits.

Kõrvalseisja jaoks on ilmselt raske mõista, mis tasemel siinne raskemuusika praegusel ajal on. „Hea lakmus võiks olla see, et Loits esines Soomes maailma suurimal black metali festivalil,“ mõtiskleb Lehtmets. „Eesti bändid on omas žanris ikkagi maailmatasemel.“

Muusikutöö kõrval tegutses Lehtmets aastaid ka filmi- ja seriaalikunstnikuna. Ta ise peab seda perioodi oma elus üheks põnevamaks. Samas ka kurnavaimaks, sest sellise töö tegemine nõuab ööpäevaringselt täit tähelepanu ja iga uus tööpäev erineb totaalselt eelmisest.

Teisalt pakkus filmitöö mitmeid olukordi, mille meenutamine kutsub praegu esile korraliku naerupahvaka. Mis sest, et omal ajal oli asi naljast kaugel. „Näiteks ühel korral jäi mul kogemata filmivõtetel kasutatud pomm seljakotti, nii et mind on lennujaamas pommiga maha võetud,“ toob Lehtmets ühe näite.