Sisustaja: antiigileiud võivad tulla ka prügikasti kõrvalt

Antiigi-pisikuga nakatumine oli selleks ajaks juba toimunud, sest üks Jaanuse koolivend oli vanamööbli restaureerimisega tegelenud juba poisikesena. „Kalamaja korterist see kõik algas,“ meenutab kolme vanavarapoodi pidav mees.

Idla on enda kodusid viis-kuus korda paika sättinud ja mõne aja pärast tundnud, et tahaks midagi hoopis muud. Kui ta Meriväljale kodu ehitama hakkas, võttis kogu protsess aega kümme aastat. Sama kaua läks aega ka just selle õige sisustuse hankimisega. „Sai valmis maja, oli olemas ka mööbel. Kümme aastat!“ räägib Idla.

Kõik antiigiga seonduv on mehe sedavõrd endasse haaranud, et ta ei tunne hetkegi, et ta seda tööna teeks. „See on ikka hobi, sest võin seda teha iga päev, iga kell ja igas kohas. Tööle minek pole nagu tööle minek, vaid mõtlen, et mida põnevat küll tänane päev toob, milliseid leide, milliseid inimesi,“ ütleb ta.

Jaanuse esimene antiigiäri sättis end 90ndate alguses sisse Pikale tänavale. Samal tänaval on äri tänase päevani. Alustamisaastaid nimetab ta ajaks, mil huvi tunti absoluutselt kõige vastu – loosi läksid pressklaasist alused, kohviveskid, margapuud. Asju sai müüdud suurtes kogustes, sest absoluutselt kõike osteti. Palju käis välismaalaseid, kes ostsid asjad ära ning see omakorda pani hindu üle vaatama. "Teiste antiigikaupmeeste ees saavutasin ma edu sellega, et ostsin välismaal käies kokku antiigikatalooge, mis andsid mulle ülevaate sealsetest hindadest. Saadud teadmised andsid eelised, sest olin kõigega kursis. Arvutit sel ajal ju sellises mahus ei kasutatud ja seal info ei ringelnud.“

Idlal on hästi meeles ka enda ebaõnnestunuim diil. „See võis olla 2000. aastal. Ostsin siis väga palju asju ühelt Tallinnas elanud perelt. Seal oli palju tsaariaegset kaupa, nõusid, ikoone. Oli ka üks maal, mis mulle väga meeldis ja mida nad müüa ei tahtnud. Lõpuks sain ka selle, Ivan Šiškini teose 400 000 krooniga. Hiljem osutus see kahjuks võltsinguks. Müüsin töö 10 000 krooniga maha, ülejäänud raha kaotasin. Selles äris tuleb aru saada, et on võite ja on kaotusi, kuid ilmselt on see nii igas äris,“ arutleb Jaanus.

Juba ammu on antiigiäri võtnud globaalsed mõõtmed, kus suurem müük käib internetis. Koduleht on koht, kus üksteist leitakse, kus ostud-müügid toimuvad. Idla käib igal aastal ka välismaa messidel, küll Taanis, Rootsis, Soomes, Venemaal. Neid külastades ta kindlat kaupa taga ei aja, sest esemeid, mis tal ilmtingimata olema peaksid, Idlal pole. „Vahel ma sõidan kuskile, peatudes läheb kellegagi spontaanseks jutuajamiseks ja siis juba selgub, et inimesel on kodus üht või teist põnevat. Lähen vaatama, istume, räägime, kaupleme. Mulle meeldib selle töö juures just asjade saamislooga kaasnev emotsioon,“ räägib Jaanus.

Vanamööblit on 2019. aastal üha keerulisem müüa, sest raskemoelised asjad kergelt kaubaks ei lähe. Kodu rajavate noorte jaoks tundub antiiksena juba 60-70ndate mööbel, mida üha sagedamini otsimas käiakse. Minekut on funk-stiilis esemetel. Kui veel viie aasta eest maksti eestiaegse tammepuidust puhvetkapi eest 800-1000 eurot, siis täna on hea, kui see 400 euroga müüdud saab. „Samas ütlen ma, et Eesti inimene on täna ja on alati olnud parim ostja. Me oleme muutunud ajaga üha teadlikumaks ja mõistame, mida oma koju tahame. Kiirmööblil on oma koht, kuid õnneks on koht ka antiigil. See ei kao.“