Hea juhi tunned ära alluvatest

Aku Sorainen on järjekindlalt uudishimulik ja ambitsioonikas inimene. Aku on küll soomlane, aga selleks, et näidata eestimeelsust, ei pea ta kandma kaabut – ta kannab eesti sõjaväekiivrit. Paar aastat tagasi tahtis Aku osaleda suurõppusel Siil, aga et ta on Soome kodanik, pidi ta selleks saama Soome kaitsejõudude ülemjuhataja nõusoleku. See oli suur kadalipp, mida läbida, aga ta tegi selle ära. Aku on järjekindel, aga mitte kangekaelne. Ta on paindlik, aga mitte pehmo.

Eriti hästi iseloomustab teda paari aasta tagune jõulupidu. Aku kolleegid ootasid teda Telliskivi loomelinnakus Vabal Laval. Peo alguse kellaaeg hakkas saabuma, aga Akut polnud kusagil. Lõpuks jõudis ta õhetavana meie peole paar tundi hiljem kohale. Ta oli läinud hoopis Kultuurikatlasse ja oli sealsel peol vaadanud, et mitte ühtki tuttavat nägu ei ole. Aku oli sattunud ühe teise ettevõtte jõulupeole. Oli seal ennast ilusti tutvustanud ja ta võeti hästi vastu. Kui ta sealt ära tuli, sai ta sealt paar väga head ärikontakti. Kus mõni näeb probleemi, seal Aku näeb võimalust. Kindlasti ei ole tegemist kuivikjuristiga.

Aku on alati rahulik – ta ei lähe kunagi närvi ja on väga tasakaalukas. Mul on kahe aasta jooksul, mis ma Sorainenis töötanud olen, olnud tohutu eneseareng – Aku on loonud lihtsalt sellise keskkonna, kus inimesed tunnevad end koduselt ja tahavad õppida ning areneda. Aku juhtimisstiil ei ole ülevalt alla, vaid kõik on võrdsed. Ka advokaat assistendiga. Pidevalt üllatun, kui võimsa ettevõtte ta on teinud, aga ise samas nii südamlikuks jäänud. Ta läheneb asjadele isiklikult. Kas või see, et kui ta näeb, et ma pean midagi rasket tõstma, siis ta tuleb alati appi. Kontoris tunneb end nagu kodus – kannab susse ja joob piparmünditeed. Vaatamata sellele, kuidas konkurss lõpeb, on Aku meie jaoks juba parim juht.

Jaanus Vihand on olnud Coopis juht kolm aastat. Paavo Truu teab teda varasemast ajast, kui nad töötasid koos ühes teises ettevõttes. Kaspar Hioväin on Coopis töötanud küll juba 14 aastat, kuid Vihandiga tutvus ta alles siis, kui viimane Coopi tuli.

Töötasin kord Jaanusega varem Bauhofis. Kaubanduskeskuse ees juhtub ikka olema, et ostukärud vedelevad siin ja seal. Ja inimesed läksid neist ikka mööda ega teinud väljagi. Jaanus enamasti võttis aga möödaminnes kärust kinni, pani asja oma kohale ja läks edasi. Väike asi, aga ta ei pidanudki seda kunagi paljuks või et tegi kellegi teise tööd.

Töötajate innustamiseks ta lihtsalt räägib nendega. Juhina ta ei hoia distantsi. Vaevalt ta kõikide töötajate nime teab, aga kindlasti on ta lähedane ja avatud ning suhtleb kõigi inimestega, keda koridoris näeb. Ja seepärast peetakse temast lugu.