6 esimest sammu õige krundini

Eramaja ostu puhul jäetakse reaalne elu tihtipeale kahesilma vahele ning otsus langetatakse emotsiooni ajel. Ilus männitukk ja linnulaul võivad teinekord tekitada nii suurt joovastust, et peatähtsad küsimused, nagu soodus asukoht, kooli ja lasteaia olemasolu, jäävad tagaplaanile.

Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman soovitab igal perel oma vajadused ja igapäevane logistika läbi mõelda, et hiljem ei tekiks probleeme. “Kui kaua sa tööle ja koju sõidad, kui kaugel on koolid ja lasteaiad,” juhib Sooman tähelepanu, lisades, et asukoht taandubki lõpuks isiklikele vajadustele, eelistustele ja võimalustele. “Kui inimene ostab krundi valesse kohta, siis ta ei ehita maja mitte kunagi valmis. Ta saab aru, et temast kujuneb perekonna taksojuht.”

Kui asukoht on paigas, siis järgmisena vii end kurssi ehitusõigustega. Pole mõtet osta krunti, kui sa ei tea, mida sinna peale ehitada saad. “Kui krundi ehitusalune tsoon on 150 m2 ja maksimaalne hoonestuskõrgus viis meetrit, siis ei saa sinna kahekordset maja ehitada,” toob Sooman näite. Kinnisvaraekspert soovitab kõik otsast lõpuni välja rehkendada ja mõelda järgmistele asjadele: mitu tuba vaja on, kuidas ruumid paiknema hakkavad, kas magamistsoon tuleb eraldi või magamistoad pillapalla mööda maja laiali, kas maja tuleb ühe- või kahetiivaline. Nimetatud valikutest selgubki, millist kinnistut on mõtet osta ja millist mitte. Kui aga jätad kodutöö tegemata ja ostad krundi, mille hoonestustingimused ei vasta vajadustele, on see tühi ost.

Mart ostab kinnistu 50 000 euroga ja tahab sinna peale ehitada maja 150 000 euroga – kokku maksab 200 000. Ostuks laenab ta pangast 25 000 ja ise paneb 25 000.

Pank nõuab, et ehitusel oleks omafinantseering 20% (30 000 eurot), ülejäänud 80% (120 000 eurot) finantseerib pank. Kuid pank annab raha vaid juhul, kui vara hetkeväärtus katab laenu ära.

Mart ehitab 50 000eurosele krundile 30 000 euro eest vundamendi ja karbi peale ja tahab pangalt raha juurde saada. Ta peab vara uuesti ära hindama, kui selle turuväärtus jääb alla 80 000, pank raha peale ei anna. Selleks et pank hakkaks ehitust jupikaupa finantseerima, peaks vara väärtus olema vähemalt 120 000 ja kui need nüansid on läbi rääkimata, võibki ehitus soikuda.

Ära lase end peibutada ehitusettevõtete veebisaitidest, kus 100 m² suurune maja maksab 35 000 eurot, vaid küsi põhjalik hinnapakkumine. Jälgi, et pakkumine sisaldaks kõike alates kommunikatsioonide ühendamisest ja vundamendi ehitamisest kuni viimase korstnakivi panekuni ja ehitusprahi ära viimiseni.

“Enamik ehitusfirmasid on mõistlikud ja sõbralikud ega ütle suvalist numbrit, et vot kogu kupatus maksab 100 000 eurot – võta või jäta!, vaid nad on nõus kõik etapiti lahti kirjutama, kui palju üks või teine tegevus maksab,” selgitab Sooman. “Soovitan pakkumise võtta vähemalt kolmest ehitusettevõttest, sest elamuehituses on hinnavahed väga suured.”

Sama tähtis kui ehituspakkumus on kontrollida ehitaja tausta. “Kui ettevõte on kuus kuud tegutsenud ja seda juhivad inimesed, kes on varem lasknud mitu ettevõtet pankrotti, siis on tark seda ehitajat vältida,” lisab ta. Sellepärast tasub võtta kohe korraliku referentsiga ehitaja, kes ei ole midagi vussi keeranud ja kes suudab ehitustöödele pakkuda ka garantiid. Sedasi toimides on tõenäolisem saada ka pangalt laenu.

Pea silmas, et kui sinu majakene asub mõnusas männitukas, pead sa tohutus koguses okkaid riisuma ja kui pinnas niiske, on vaja iga nädal muru niita. “Kõikidel inimestel pole võimalik seda teha, kas aega pole või tervis ei luba,” täheldab Sooman.

Peale muru niitmise tuleb ka maja ja hoovi eest hoolt kanda. “Mõistlik on enne ostu kindlaks teha, kui suurt krunti tegelikult vaja on, sest selle hooldamine on ajakulu. Hekkide pügamine, õunapuude lõikamine ja peenarde tegemine on elustiil.”

Näiliselt pisike detail krundi detailplaneeringus võib päriselus osutuda tõsiseks probleemiks.

Ühe krundi arendusprojekti esialgne detailplaneeringu eskiis nägi ette, et veevarustus hakkab tulema teise projekti peale rajatavast pumbajaamast. Süüvides eskiisi põhjalikumalt, tuli välja, et tegelikult oleks arendaja jäänud sõltuvusse teise arendaja ajakavast. Peaaegu olekski tekkinud nokk kinni, saba lahti olukord, sest teine arendaja oligi lõpuks tõmmanud trassi valest kohast ja pannud liiga väikse toru ning kuna teed olid juba maha pandud, ei oleks saanud enam võõral maal sonkimas käia ja trassi ümbertegemist nõuda.

Õnneks oli esimese krundi arendaja tähelepanelik ja nägi seda probleemi ette ning pika kauplemise peale sai kohalikust omavalitsusest detailplaneeringu koostamise ajal topeltveevarustuse lahenduse, mille tulemusel anti igale kinnistule ka oma puurkaevu rajamise õigus. Nii said esimese kinnistu omanikud oma vee peremeheks ega pidanud hakkama maksma trassitasu ega pumbajaama hooldustasu. Omades kinnistul puurkaevu, saab omanik ise otsustada, millal pump parasjagu töötab, kui jäme toru majja tuleb ja missugused on veelahendused.

Sarnaseid vahejuhtumeid võib tulla ka elektri, ligipääsuteede ja veega. Et neid vältida, on mõistlik käia kohaliku omavalitsuse ehitusnõuniku juures konsultatsioonil.