Lennusadama aferist nõuab riigilt miljoneid

“Ma olin justiitsminister sel ajal tõesti, aga sellest ärimehest ei mäleta ausalt öeldes midagi. Olen päris elukogenud inimene, aga nii jaburat juttu ei ole ma enne kuulnud,” ütles kunagine justiitsminister Märt Rask, kelle kohta rahvusvahelisele arbitraažile edastatud teates on märgitud, nagu olnuks tema alluvuses kohtud võtnud Ukraina päritolu Aleksander Rotkolt Lennusadama, sest viimane keeldus altkäemaksu maksmast.

Aleksander Rotko süüdistab Eesti riiki talle kuulunud vara riigistamises kompensatsiooni maksmata, mille käigus langesid Rotkole kuulunud ettevõtted “diskrimineerimise, korruptsiooni ja riisumise” ohvriks, kusjuures ettevõtete suhtes rikuti nii ausat kohtupidamist, protseduurireeglite järgimist kui ka põhiõigusi. Nüüd tahab Rotko selle kõige pärast 100 miljonit dollarit kompensatsiooni ning 50 miljonit dollarit moraalseks kompensatsiooniks.

Lennusadama ärimees süüdistab riiki riisumises

“Kuid võimaliku au teotamise eest on igal isikul õigus pöörduda kohtusse,” lisas Pohla. Rask ise kohtusse pöörduda ei kavatse. “Kui see arbitraaži asi peaks osutuma tõsiseks, siis on veel mitu aastat aega oodata, las pädevad organid tegelevad sellega,” ütleb ta.

Lennusadama kirju ajalugu

1990. aastate lõpus avastas Eesti valitsus oma imestuseks, et õigusjärgselt kaitseministeeriumile kuuluma pidanud Tallinna Lennusadama on Vene sõjaväelased omapäi maha müünud. 1997. aastal esitati sadama tagasinõudmiseks kohtusse ka hagi.

Samal aastal läks kontroll sadama üle aktsiaseltside Verest ja Agrion Partion kätte, kelle käest rentis seda omakorda Aleksander Rotkole kuuluv ettevõte. Rotko ise väidab, et talle kuuluvad ettevõtted investeerisid Tallinnas “Euroopa kõige põhjapoolsemas jäävabas sadamas” miljoneid dollareid, et kaubelda puidu, väetiste ja naftasaadustega.

Veel kirjutab Rotko teatises, et oli sõlminud 20aastased rendilepingud, millega kohustus investeerima 10 miljonit dollarit. Hiljem 1999. aastal (äriregistri järgi 2000. aastal) lähevad nii Verest kui Agrion Partion Rotko ettevõtte BPV kätte. Oma sõnul investeerisidki sadamas tegutsenud ettevõtted miljoneid dollareid: parandati kai, rajati raudtee ligipääs ning süvendati sadamat.

Riigi hagi käis samal ajal omasoodu mööda kohtuastmeid ning Rotko ettepanekut sadam ikkagi soodustingimustel talle anda kuulda ei võetud. Rotko süüdistuse järgi aga nagu ei olekski keegi kahelnud tema omandi seaduslikkuses, sest formaalselt oli Tallinna ehitusregistris krundid märgitud tema ettevõtete omandusena. Samuti olevat kõik maksudeklaratsioonid ilusti vastu võetud.

Sadamat ennast valvasid toona automaatidega relvastatud valvurid, kirjutavad lehed 2000. aastal. Asi tuleb avalikkuse keskpunkti siis, kui toonane president Meri üritab Lennusadamat külastada ja kirjutab hiljem, et on avastanud suure riigivarguse ja ebaseaduslikud ehitused. President kirjutab ka rea kirju ametiasutustele küsimusega, miks territooriumi pole tagastatud ning miks Tallinna linnapea Jüri Mõis on sadama ebaseadusliku valdajaga lepinguid sõlminud. Eesti Päevaleht kirjutas 2001. aastal, et Tallinna linn oli olnud valmis territooriumi munitsipaalomandisse saamise korral Rotko ASile BPV edasi andma.

Samal ajal riigiga kohtuskäimisega jõudis AS BPV kohtuga ähvardada ka oma naabrit Balti Laevaremonditehase Gruppi, kellelt nõuti taga fantoomkaid – nimelt pidi kaartide järgi olema kahe krundi piiril kai, mida ilmselt ei olnud alles juba aastakümneid.

Lõpuks 2006. aastal kinnitas riigikohus, et Lennusadama maa ja ehitised tuleb riigi kasuks välja mõista ning kuna vara vabatahtlikult üle ei antud, siis tuli see kohtutäituril lihtsalt üle võtta. Riik nõudis Rotko ettevõtetelt välja ka ebaseadusliku valdamise eest kahjud, 2008. aastal otsustas Harju maakohus, et need ettevõtted peavad tasuma kahjutasuna 17 miljonit krooni.