Arvamusliidrid ootavad riigirahanduse restarti

„See on just õige lähenemine, mis võimaldaks puhastada n-ö automaatselt riigi rahanduslikku seisu ja seekaudu halduslikku tegevusvälja tarbetutest tegevustest,“ kiidab majandusekspert Raivo Vare. „Kõik teame, et bürokraatial on loomulik omadus vohada ja kasvada. Pakutu aitaks pisut seda vohamist vaos hoida ning sunniks peale ka riigi tegevuste prioriteetsuse hindamist, võitlemaks traditsioonilise igas süsteemis tasahilju kivistuva tegevuste kordamise mustriga. Rääkimata veel vajadusest lihtsalt kogu riigirahandus jooksvalt paremini korras hoida.“ Vare lisab, et just riigirahandus on üldiselt üks paganama konservatiivne ja üldjuhul vaid saavutatud seisudele toetuv ala, kus muudatused on visad tulema.

„Konkreetne ja selge algatus, rakendatav ka näiteks opositsioonierakonna või -erakondade varieelarve võtmes,“ leiab ka ERRi uudistejuht Anvar Samost. Ka Praxise juht Tarmo Jüristo tõstab Jegorovi loo kõigi teiste tekstide seast positiivseimas võtmes esile – hoolimata kahtlusest, kas on ikka jaksu sellist asja iga viie aasta tagant ette võtta. „Aga korra kümne aasta jooksul võiks olla mõeldav küll,“ arutleb ta. „Ja kui õnnestuks see asi tõepoolest nii üles seada, nagu Jegorov visandas, võiks sedalaadi regulaarsel reset'il nii riigi rahandusele kui avaliku sektori toimetamise selgusele ja mõistlikkusele päris suur mõju olla. Vääriks vähemalt tõsist kaalumist.“

Heatahtlikku tähelepanu pälvib Rait Kondori kirjutis „Riik peab julgema laenuraha investeerida“. Ilma investeeringuid tegemata ei saa kellegi elujärge oluliselt tõsta, leiab autor, ning väidab, et 600 miljonit eurot laenuraha aastas hoiaks Eesti ka kümne aasta pärast Euroopa madalaima võlakoormusega riikide seas, ja loetleb valdkonnad, kuhu tema hinnangul peaks laenuraha investeerima: teed, keskkond, haridus jne.

„Väga ammune jutt konkreetses kuues,“ kommenteerib Raivo Vare. „Taristut on kogu maailmas ehitatud laenurahaga. Taristu, kvaliteetne ja piisavalt hõlmav, aga on igasuguse majandusliku arengu ja rahvusvahelise konkurentsivõimekuse tagamise eelduseks. On olnud seejuures läbi aegade ja igal pool.“

See on nüüd asi, mis tänaseks peaks olema enesestmõistetav, lisab Anvar Samost. „Usun, et vähemalt kaks erakonda panevad kolmel põhisuunal kaasaegsete maanteede väljaehitamise 2019. aasta riigikogu valimiste programmi sisse, ja isegi kui nad seal laenuvõtmist rahastamisallikana ei maini, siis mingit muud mõistlikku võimalust ka ei ole.“

Igal omad eelistused

Rohkem aga kattuvaid lemmikuid küsitletutel ei ole. Vare märgib ära Johanna Vallistu loo “Eesti e-edu järgmine samm: personaalne riigikonto”, mis toob näitlikumalt välja tegeliku seose kodaniku ja riigi vahel ja teiseks annab inimesele tagasisidet muidu natuke müstiliseks jääva riigi toimimisest iseenda persooniga seoses, mis on Vare hinnangul emotsionaalselt väga mõjus. „Inimene tunnetab siis paremini, mida tema saab riigilt ja seda, et see on tema, mitte kellegi teise riik,“ põhjendab ta.

Vare tõstab esile ka Eero Loonurme teksti „Hoidkem Eesti sõpru“. „Talent on arengu seisukohalt sarnane majanduses tõmbekeskusega,“ arutleb Vare. „Nende ümber tekib positiivne ja edasiviiv arenguväli. Me ei saa eeldada, et kõik andekad meie väikeriiki jääksid isegi siis, kui me suudaks ja eelkõige tahaks neid välja sõeluda ja arendada. Küll aga peaks me hoidma võimalikult tugevat sidet nendega ning lisaks püüdma angažeerida ka mujal sündinud ja tegutsevaid väljapaistvaid persoone, et oma riiki maailmas promoda.“