"Mõtle oma peaga!"

Ühe soovituse annab ta siiski: “Ärge kuulake pimesi autoriteete!”

Andres Viisemann leiab, et investeerimine pole võistlussport, vaid ellujäämismäng, ja nii tulebki seda võtta. “Kurb on, kui keegi teeb väga suuri panuseid ja kõrbeb – sel võivad tõsised tagajärjed olla. Nii et hakake pihta, kuid ärge seadke ebarealistlikke ootusi ja ärge uskuge pimesi gurusid,” soovitab ta.

Raadiotehnikust finantsistiks

Andres meenutab, et LHV sai alguse Hansapangast, täpsemalt seal töötanud inimestest, kes 1990. aastate lõpus Eesti panganduse lipulaevalt lahkusid. Endised hansapankurid Rain Lõhmus, Tõnis Haavel, Andres Viisemann, Rain Tamm ja Taavi Lepmets asutasid 1999. aastal maaklerfirma LHV Direct, millest hiljem sai firma nimega Lõhmus, Haavel & Viisemann. Andres lisab, et LHV-l oli alguses rohkemgi partnerid, täpsemalt 13. “Lihtsalt meie kolm (Lõhmus, Haavel ja Viisemann – toim) olime avalikkusele tuntumad nimed kui teised, aga ei saa öelda, et olime kõige olulisemad. Eks mingil määral oli see ka juhus, et just meie nimed said akronüümis esile tõstetud,” nendib ta pea kaks aastakümmet hiljem.

LHV algusaegadest mäletab Andres muu hulgas sedagi, et asutajate suur enesekindlus sai õige pea hoobi. “Uskusime, et kuna olime Hansapangas üht-teist korda saatnud ja tunneme turgu, siis tuleb see kogemus meiega kaasa. Olime väga enesekindlad. Kuid šokk saabus juba esimesel aastal: suurest organisatsioonist tulnuina olime harjunud tegema suuri asju ja suurtena ka tingimusi seadma (klientidele, koostööpartneritele – toim). Väikeses organisatsioonis saime aga aru, et oleme tundmatud, raha pole...,” nendib Andres ja lisab, et see oli omamoodi ka vahva eneseavastamise aeg. “Näiteks enda kohta arvasin, et olen väga hea läbirääkija – aga läbi rääkida ongi lihtne, kui teed seda alati tugevama positsioonilt nagu mina Hansapangas. Väikeettevõtjal tugevama positsiooni pole, nii et tuleb osata kohaneda ja hakata maailma teistmoodi nägema. Sellest kogemusest õppisime tagasihoidlikkust,” resümeerib ta.

Küllap oli LHV ajaloos üks raskemaid 2000. aastate keskpaik, mil USA väärtpaberituru järelevalve SEC süüdistas LHV-d ja selle kahte töötajat Kristjan Lepikut ja Oliver Peeki ebaseaduslikus infohankimises. SEC-iga sõlmiti kohtuväline kokkuleppe, mille järgi ei tunnistatud mehi õigeks, aga ei mõistetud ka süüdi. Skandaali tõttu jagunes LHV 2006. aastal kaheks: investeerimispanga nimeks sai Gild, LHV jätkas maaklertegevuse ja fondiäriga, “pardal” vaid kaks asutajat: Lõhmus ja Viisemann.

Ettevõtte mainele ei tulnud kasuks ka Tõnis Haaveli nn Bakuu-afäär, eriti arvestades, et Haaveli nimi oli üks kolmest, mis LHV nimes figureeris. Miks toona LHV nime vahetama ei hakatud? “Firmadel on ajalugu ja ajalugu on ka nimel. Nende asjadega ei mängita. Seetõttu leidsime, et kui nimi on määritud, siis tuleb see puhtaks pesta ja end tõestada,” selgitab Andres.

Lahkuminekutest

Kunagistest LHV asutajatest lahkuminekut – vanadest partneritest on alles vaid Rain Lõhmus – lahates nendib Andres, et eks mõni lahutus toimub paremini, mõni halvemini ja ikka võib juhtuda, et kellelgi jääb rusikas taskusse. Kuid parem on lahku minna sõpradena – nii nagu mindi Erkki Raasukesega (LHV Groupi juht 2013–2016), kes kutsuti möödunud aasta lõpus Nordea ja DNB ühendpanka juhtima, mis praegu kannab nime Luminor.

“Kui Erkki omal ajal Hansapanka tuli, saime üsna pea suurteks sõpradeks ja kui ta LHV-st ära läks, jäime endiselt sõpradeks. Erkkile tehti ettepanek, mis on väga suur väljakutse. Sellises olukorras ei saa inimest kinni hoida,” kirjeldab Andres sõprust, mis pidas tööalase lahkumineku kenasti vastu. Veel pikem sõprus seob Andrest Rain Lõhmusega. “Tunnen Raini juba 1990. või 1991. aastast. Alguses töötasime koos Eesti Pangas, kus moodustasime kahekesi rahvusvahelise osakonna: enne mind oli seal ainult Rain, minust sai tema praktikant. Kui Hansapanka looma hakati, küsis Rain minult, et näe, inimestel on mõte panka teha, kas tahaksid kampa tulla? Nii moodustasimegi kahekesi Hansapanga valuutaosakonna.”

Andres nendib, et sõprus Rainiga on veidi teistsugune kui Erkkiga. “Rain on vanema venna eest ja eks sõber ning vanem vend ongi veidi erinevad. Peresiseses konkurentsis on ju rohkem nääklemist ja eks Rainiga on meil ka üsna erinevad karakterid ning vahel erinevad meie arvamused 180 kraadi. Kuid me usaldame üksteist täielikult,” kirjeldab Andres, lisades, et nii Erkki kui ka Rain on talle väga lähedased inimesed.

Elu Jaapanis

Geograafilises mõttes ta aga lähedaste sõpradega tihti koos viibida ei saa, sest Andres on aastaid elanud Jaapanis. Nimelt abiellus ta 2008. aastal jaapanlanna Sakiyoga ning naise kodumaale rajas noorpaar kodu. Perre sündinud poeg on maast madalast harjunud kolme keelega. Alexander suhtleb isaga eesti ja emaga jaapani keeles, omavahel räägivad abikaasad inglise keeles. Ka Andres saab jaapani keelest aru ning suudab lihtsamatel teemadel vestelda. “Kui sinna kolisin, võtsin kohe keele õppimise käsile. See aitab ühiskonnast paremini aru saada,” põhjendab ta keeleõppimise motivatsiooni.

Kui aga vahepeal Eestis elati, asus Sakiyo eesti keelt õppima. Siinse elu juures meeldib talle Eesti inimeste otsekohesus. “Eestis on lihtne elada, sest asju öeldakse otse ja keerutamata välja, Jaapanis on jutuajamised pikad ja kõneldakse ümber nurga,” võrdleb Andres kahe riigi erinevusi. Abikaasa kogemusest on tal eestlaste otsekohesuse kohta lugugi rääkida.

“Kolisime Eestisse, kui poiss oli 3-aastane. Talle meeldivad väga meri ja paadid. Kord läks ta emaga õhtul meremuuseumisse: uksed olid veel lahti, aga piletimüüja ütles, et muuseum on suletud. Abikaasa tahtis siiski sisse saada ja viitas lapsele, küsides: “How can I say to this litte boy that it’s closed?” Piletimüüja võttis teda sõna-sõnalt, kükitas poisi juurde ja ütles talle: “It’s closed!”. See polnud pahatahtlik, vaid sirgjooneline. Poiss muidugi ehmus ja hakkas nutma, kuid piletimüüja oli tore inimene ja ütles seepeale, et võite alumisel korrusel ringi vaadata, aga ülemistele korrustele enam ei saa. Kõik lahenes toredalt,” meenutab Andres.

Vaga vesi, sügav põhi

Erkki Raasuke, Luminori tegevjuht ja sõber

Andrest võib iseloomustada vanasõnaga “vaga vesi, sügav põhi”. Andreses on palju erinevaid kihte ning sügavamaid on ta näidanud pigem vähestele. Aga just sealt tulevad välja omadused ja väärtused, mis teda tõsiselt austama panevad.

Andres on südamlik. Andres võib jätta natuke erakliku esmamulje, aga inimesed, kes on temaga lähedasemad, tunnevad tema suurt südant. Olgu tegemist kimbatuse või probleemiga, on Andrese abi kohene, siiras ja südamlik.

Sõbrasuhe temaga ei kulu ega vanane, isegi kui vahel on kohtumistes väga pikad pausid. Taasnägemisel tunned kohe, et kohtud oma väga hea sõbraga.

Andres on kahtleja. Andres on omapärase ja väga iseseisva mõtlemisega. Ta ei lähe kunagi kaasa peavooluga. Tahab ja julgeb kahelda ning see teeb temast äärmiselt huvitava vestluspartneri. Küllap on ta osaliselt ka sellel põhjusel üks parimaid investoreid ja rahajuhte meie regioonis.

Andres on detailne. Andrese võime süveneda detailidesse ja üksikasjadesse on legendaarne. Kui teda midagi huvitab, siis ta läheb selles teemas absoluutse põhjani. On teemasid, milles tema ekspertiis on hämmastav. Näiteks suur osa LHV väga hästi läbimõeldud disainikeelest tuleb tegelikult Andreselt. Kliendikontor ja töökeskkond on tihedalt tema näpujälgi täis. Siin on tal ka hea klapp panga juhi Erkiga (Erki Kilu – toim), kes jagab sarnast maailmatunnetust.

Me tunneme Andresega teineteist üle 20 aasta. Selle aja sees on Andres elanud Prantsusmaal ja Jaapanis ning mina Rootsis. Vahel on pausid teineteise nägemises väga pikad. Kuidagi on aga meie peamiseks kohtumise formaadiks kujunenud koos jooksmas käimine. Andres vedas kunagi väga ammu koos paari teise hea kolleegiga mind vastupidavusaladele. Neil jätkus kannatust, et mind ära oodata. Sellest sai minu spordiharrastus järgmiseks 20 aastaks. Koos lonkimine ja lobisemine on meie kohtumiste formaat.