Eesti edulugu nimega Sylvester

Holmberg kui metsandusfirma idee laualekäija ja üks asutajaid puksiti paar aastat hiljem Sylvesteri aktsionäride pundist välja, sest ta ei olnud Sylvesteris palgal, vaid tegeles samal ajal oma elektroonikafirmaga.­ Tema enda väitel oli aga just tema see, kes esimesel aastal puhus Sylvesterile elusädeme sisse, sest kõik teised kaas­asutajad olid sel ajal veel riigitööl.

Kui Holmberg oli 1992. aasta oktoobris oma osaluse kompanjonidele maha müünud, suurendati sama aasta detsembris Sylvesteri omanikeringi nelja inimese võrra.­ Need olid finantsjuhiks kutsutud Kuno Liblik ning Polli ja Jõelehe kursusekaaslased Endel Ermel, Gallo Trei ja Ingrid Prants. Kursusevend Enn Pruul sisenes omanikeringi 1995. aasta juunis. Vahepeal kedagi Sylvesteri aktsionäriks ei kaasatud, kuni omanikeringi suure laienemiseni augustis 2002.

Sylvesteri üheksast tuumikaktsionärist enamik ehk kuus inimest pärineb 1976. aastal EPA metsamajanduse eriala lõpetanud kursuselt, mille kursusevanem oli kõrgkooli­ cum laude lõpetanud Mati Polli.

Sylvesteri endise finantsdirektori Kuno Libliku sõnul sattus ta Sylvesteri punti kogemata. Liblik lõpetas 1980. aastal Tartu ülikooli majandusküberneetikuna, ent kutsuti­ kohe pärast lõpetamist ohvitserina aega teenima. Kui ta kahe aasta pärast sõjaväest priiks sai, otsis ta erialast tööd ning sattus tollasesse metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumisse, kus metsakasvatuse osakonna juhataja oli Mati Polli. “Metsaministeeriumi mehed ja Tallinna ümberkaudsed metsamehed – me mängisime koos võrkpalli,” räägib Liblik. “Sellest samast võrkpallipundist ja sõpruskonnast kujunes hiljem välja Sylvesteri tuumik.”

Börsiplaan jäi sahtlisse

Sylvester müüdi Stora Ensole 2002. aasta lõpus. Umbes aasta enne seda, kui Sylvesteri müük Stora Ensole üldse päevakorda kerkis,­ asuti korrastama gruppi kuuluvate ettevõtete struktuuri. Selleks oli mitu ajendit, üheks olulisemaks valmistada kontsern ette börsile minekuks. Kiiresti arenev Sylvester vajas käimasolevate ja uute tootmisprojektide rahastamiseks täiendavat kapitali.

“Börsile mineku mõte oli absoluutselt tõsine,” kinnitab Liblik. “Börsi jaoks oli vaja läbi­paistvat struktuuri, et see oleks investoritele arusaadav. Börsile mineku eesmärk oli saada investeeringuteks raha. Muidugi oli meil ka mõte osa oma aktsiatest börsi kaudu ära müüa ja raha enda tarbeks välja võtta.”

Börsile mineku plaanist aga asja ei saanud. Samuti jäi paberile tselluloositehase rajamise plaan.