Tippadvokaat: konkurendilt staari üleostmine pole enam tabu

Lisaks tunnistab Nõmper intervjuus, et Eesti seadusloome on tüütult aeglane nagu kurvis pidurdav tigu.

Vandeadvokaat Ants Nõmper ütleb, et enamikul advokaadibüroodel on viimasel ajal läinud hästi või väga hästi. "Mina olen nüüdseks juhtivpartner olnud kaks aastat ja kui ma selle koha sain, oli meil konkreetne vajadus – arengu jätkamine nõudis järgmise käigu sisselükkamist. Olime liiga korralikud poisid, ajasime asja väga konservatiivselt ja tegime tööd küll võimalikult hästi, kuid tajusime, et lisaks sellele tööle on vaja ka midagi muud," rääkis Nõmper.

Ta meenutas, et esimene ülesanne oli luua kõigile väga hea töökeskkond – see tähendas eelkõige seda, et loodi endale väga hea ja tugev tugiteenistus. "Tänu sellele saavad juristid ja partnerid keskenduda sellele, milles nad on kõige tugevamad," selgitas ta.

Aga põlvkonnavahetus toimub nii meil kui ka klientide juures. See on ka põhjus, miks arendame ka uudseid valdkondi nagu küberkaitse, biotehnoloogia, IT, riskikapital... Seega põlvkonnavahetust ei pea kartma, pigem vaatame, kuidas selles protsessis kliendi vajadustest ees olla.

Mida peab tegema, et põlvkonnavahetus õnnestuks?

Arvan, et see peab olema järkjärguline protsess, mida sa ise juhid, mitte äkitselt üleöö turujõudude surutud. Häda on halb nõuandja. Siis ongi sul ainult halvad valikud ja asi kipub lörri minema. Meie büroos on siiani partnerid büroo seest kasvanud ja neid tuleb kindlasti juurde. Meil ei ole suletud partnership, kus ülejäänud võivad pidu aknast kaeda nagu Tuhkatriinud.

Teine põhimõte on, et partnerid peavad olema võrdsed. Eesti büroodes on pahatihti kombeks, et on kas siis asutaja või nimipartner suuremate õiguste, privileegide ja osalusega või midagi sellist. Meil seda ei ole. Ma arvan, et see motiveerib kõiki võrdselt ja mõistlikult käituma.

Kõik ettevõtjad räägivad tööjõupuudusest. Õigusteadus on samas alati olnud väga populaarne eriala. Kuidas teie valdkonnas tööturul lood on?

Tööjõudu on meie bürool kerge leida. Ma usun, et see on kõikidel suurtel edukatel büroodel nii. Meie eesmärk on olla väga hea palgamaksja ja meile ei jää palga pärast keegi tulemata. Kõik ei sobi siia kollektiivi, kõik ei taha. Mõni tahab väiksemat kollektiivi, muud lähenemist, see on arusaadav.

Saite hiljuti üleeuroopalise Financial Timesi innovatsiooniliidri tunnustuse – mis see tähendab?

Siin on kaks kriteeriumi. Üks on õigusriigi arengusse panustamise ja õigusteenuse kättesaadvus. Teine on õigusteenusesisene innovatsioon. Esimese puhul tuleb kindlasti rääkida Jüri Raidlast. 

Ta kirjutas põhiseaduse. Töö on tehtud.

Jah, ta on põhiseaduse autor. Võiks arvata, et teed selle ära ja taandud kuhugi kõrgele-kaugele lihtsalt vaatama ega sekku, aga Jüri aktiivne tegevus praegu kas või haldusreformi teemadel on jätkuv (Raidla esindas haldusreformi kohtuasjades riiki – toim). Oleme panustanud õigusriigi teemadesse ja õigusabi kättesaadavusse, aga ka advokatuuri kui põhiõiguste kaitsesse väga tugevalt.

Puutute kokku paljude valdkondade ettevõtetega, teil on suurem pilt ees – kuidas Eesti ettevõtetel ühiskondliku vastutustundega lood on?

Julgen öelda, et Eestis on see üsna hea ja läheb järjest paremaks. Suur roll on siin selles, et oleme Skandinaaviaga seotud. Väga paljude Eesti suurettevõtete omanikud tulevad Skandinaaviast nemad on meist ees. 

Eesti seadused – mis on kõige rohkem valesti?

See on mu lemmikküsimus. Ma olen ebtavaline selle koha pealt, et kui tüüpiliselt räägitakse ettevõtluses, et seadused muutuvad liiga kiiresti ja nendega ei jõua järge pidada, siis mina nii ei arva. Ma olen sellega nõus, see on raske väljakutse. Aga oleme praegu läinud teise äärmusesse, kus õigusloome on väga palju takerdunud.

Üks väga kõrge õigusprofessionaal ütles mulle sügise alguses, et Eesti õigusloome on nagu kurvis pidurdav tigu. Sa pead tegema kõigepealt seaduse väljatöötamise kavatsuse, see läbib tohutu bürokraatliku ringi ja alles siis lubatakse tegema hakata seaduseelnõud, mis siis läheb uuesti sellele ringile. Siis ta jõuab parlamenti, kus ta läheb jälle ringile.

See on suurele riigile sobilik menetluse lahendus. Eesti kaotab sellega oma eelise reageerida kiiresti ja otsustavalt. Kui start-up-ettevõte võtaks üle suure konglomeraadi protsessid, mis siis juhtuks? See asi läheks tuksi. Me peame olema targad, aga toetama kiiret ja aktiivset õigusloomet. Piisab, kui keerame ajaratast natuke tagasi ja loobume eelnõu väljatöötamise kavatsusest. Kui võtame õigusakte vastu ainult äärmisel vajadusel, siis kaotame oma eelise.

Eile müüdi metsa, täna kaubeldakse iduettevõtetega. Mis tüüpi abi homme advokaadid inimestele annavad?

Patsienditestament näiteks. Tuli klient ja küsis eutanaasiat. Ütlesin, et eutanaasiat ei saa, aga kui olukord on nii halb, et on vaja, et nupule vajutamisega sa lahkuksid elust, siis seda saab. Kaasasime notari ja tegime talle patsienditestamendi. Andsime nõu, kuidas see e-tervisesse üles panna, saata haiglatele laiali ja kirjutasime sellest ka artikli. Nooremarstide ühendus arvab, et selleks peab seadust muutma, aga ei pea. Minu väide on, et seadust ei pea muutma, hakkame lihtsalt rakendama. Paljud asjad tuleb julgelt lihtsalt ära teha.

Juristkond juba peaaegu aktsepteerib seda võimalust, kuid nüüd oleks vaja selle debati ühiskondlikule tasandile viimist. Kui debatt on ära olnud, siis hakkavad inimesed seda ise tahtma ja küsima. Mingil hetkel on see täiesti tavaline asi, et inimene mõtleb oma elu lõpu ajale, paneb kirja, mida ta soovib ja arstid näevad seda.