Toidutööstusel vesi ahjus

Energiaaktsiisi tõus annab just toidutööstuses ennast kõige valusamalt tunda. Energia- ja küttekulud moodustavad umbes 10% suurte toidutööstuste tegevuskuludest, seega on tegu kahtlemata väga olulise küsimusega, mis mõjutab nii ettevõtete majandustulemusi kui ka toiduainete hindu. Ainuüksi gaasiaktsiis tõuseb järgmise nelja aasta jooksul nii palju, et toidutööstused peavad kandma lisakuluna kümneid tuhandeid eurosid. Seega kaotame olulise edumaa, mille neile oli eelneval aastal andnud maagaasi maailmaturu hinna langemine.

Energiamahukamad tootmised on näiteks pagaritööstus, kus kõigepealt kulub energiat toodete küpsetamiseks ning siis nende mahajahutamiseks. Samuti külmutatud toodete tootmine, kus külmutusseadmed võtavad suure hulga energiat. Logistikale kulub toidutööstuses samuti rohkem energiat kui teistes sektorites, sest nii tooraine kui ka valmistooted peavad olema värsked ning selle saavutamiseks liigub meie maanteedel iga päev sadu veokeid ja tsisternautosid.

Keskkonnasõbralik gaas muudkui kallineb

Hea eeskujuna on erasektori sellised suured esindajad nagu Saksa Deutsche Bank Pariisi kliimakõnelustel võetud eesmärkide saavutamiseks lõpetanud kivisöe- ja põlevkiviprojektidele ja -jaamadele finantseeringute andmise. Eesti riik seevastu maksab aastal 2017 (sic!) piinlikult peale üle-üleeilsele loodust ja elanike tervist laastavale põlevkivi tootmisele ning kohtleb oma metsi nagu põldu, millelt on vaja võimalikult kiiresti puidukasum välja raiuda.

Selle valguses on huvitav märkida üht trendi mõjuinvesteerimise valdkonnas – conservation investing ehk looduskaitseinvesteeringud. Looduskaitsinvesteeringute eesmärk on loodusresurssidesse ja ökosüsteemidesse positiivse mõju tekitamine ja nende pidev kaitsmine, säilitades samal ajal kapitali või teenides sellelt ka kasumit. Looduskaitsemõju peab olema investeerimise eesmärk, mitte pelgalt “lisaväärtus” finantskasumi teenimisel. Peamiselt kuuluvad looduskaitseinvesteeringute alla jätkusuutliku toidu tootmine (samuti metsandus, põllumajandus, kalandus jt), elukoha kaitse (ökosüsteemide kaitse jt) ning vee kvaliteedi ja kvantiteedi kaitse (vesikonna kaitse jt). Aastatel 2009–2013 jõudis 23 miljardit USA dollarit investeeringuid nendesse valdkondadesse. JP Morgani tehtud uuring looduskaitsesse investeerinud erainvestorite seas kinnitas investorite veendumust, et tegu on stabiilse ja atraktiivse investeeringuga. Uuringu järgi ootavad investorid keskmiselt 5% ja 9% tootlust ja riskantsematesse sektoritesse kapitali paigutanud investorid 15–20% tootlust.

Isiklik investeeringutulp on liiga kitsas

Eesti ei ole Euroopa rikkamate riikide hulgas, kuid kas ainult majandulik kasum oma looduse ja inimeste tervise arvel meid sinna kunagi ka viib? Iga investor, nii suur kui väike, saab mõelda lisaks kasumile, kuidas tema investeeringud mõjutavad teda ümbritsevat ühiskonda ja planeeti ja kas ta panustab, et see oleks paik, kus tema ja tema lapsed tahavad elada.

On ka tõsi, et Eestis ei pakuta praegu mugavat juurdepääsu just eriliselt suurele valikule mõju- ja vastutustundlikele investeerimisvõimalustele, aga kuni ei muutu mõttemudel ja võime näha asju natuke avaramalt kui ainult kasvavad numbrid iseenda investeeringute tulbas, ei ole loota ka mingit muutust.

Esimene asi, mida iga investor saab teha, on uurida ettevõtte corporate social responsibility't (CSR) ehk sotsiaalse vastutuse programmi.  Teine on vaadata sama hästi või paremini tootvaid investeerimisalternatiive vastukaaluks tervist, ühiskonda ja keskkonda laastavatele aktsiatele.

Kui investor soovib elada turvalises ühiskonnas, kus alkoholi kuritarvitanud roolijoodik tema venda surnuks ei sõida, siis võib-olla tasuks mõelda, enne kui kange alkoholi aktsiaid kokku kuhjata. Või kui investor eelistab hingata saastevaba õhku ja nautida puhast loodust ja hoolib iseenda ja oma laste tervisest, siis aastal 2017 nafta ja teised fossiilkütused võib-olla ei ole kõige parem investeering ning äkki tasuks mõelda taastuva energia peale, mis juba ka kasumlikkuse poolest selgelt eelist annab.

Nõudlust mõju- ja vastutustundlike investeeringute järgi tekitab iga investor, niisamuti nagu igal tarbijal on oma valikuga võimalus otsustada, kellele ta oma raha annab. Kindlasti aitaks Eesti investorite natuke suurem vastutustundlikkus ja avaram pilk, et ka Eestis oleks investeerimisvõimaluste valik mitmekülgsem, ja kahtlemata oleks lootus meie ilusa loodusega väikesel Põhjamaa riigil ka globaalses rohemajanduse indeksis praegusest piinlikust tagareast ettepoole liikuda.

Võib-olla oleks ka Eesti investoritel aeg Louis XV “Pärast meid tulgu või veeuputus” kummardamise asemel hakata mõtlema palju intelligentsema ja inspireerivama Abraham Lincolni deviisi peale: “Parim viis tulevikku ennustada on seda luua.”