Haisvad skeemid Põhja-Tallinna jäätmeäris

Näiteks ühe illegaalse prügila omanikku Õnne Merimaad ei ole keskkonnainspektsioonil õnnestunud siiani üle kuulata, sest tema elukaaslase Aivar Lõhmuse sõnul ei ole ta Eestis.

„Kui mõne ettevõtte ärimudel ongi selline, et rendid mingisuguse kinnistu, vead selle jäätmeid täis ja siis lased ettevõtte pankrotti ja lähed uue kehaga teise kohta sama asja tegema, siis see ei lõpegi ära. Nii palju kui mina olen kuulnud, siis teine peaaegu samasugune kuhi on juba järgmises kohas kokku veetud ning eks seegi jääb, nagu Silikaltsiidis, lõpuks riigi kukile,“ rääkis Eesti Keskkonnateenuste juht Argo Luude.

Ka Ragn-Sellsi juhatuse esimees Rain Vääna viitas, et probleemid püsivad. „On ütlematagi selge, et need niinimetatud ettevõtjad jätavad jäätmeplatsi maha ja jalutavad järgmisesse kohta, et teha uus, samasugune illegaalne prügila ning riigil ja maksumaksjal tuleb nende jäätmete käitlemise eest uuesti maksta,“ sõnas Vääna.

Rohkem malakat

Keskkonnaminister Marko Pomerantsi kinnitusel tuleb ebaseadusliku tegutsemise vastu ehitada seadusandlikke tõkkeid. „Räägime küll, et oleks vaja vähem malakat, aga osa inimesi ei saa sellest aru. Selles valdkonnas tegutsemise plaani korral peaks ettevõtjal olema tagatis, et tekiks reaalne oht ka oma rahast ilma jääda,“ vastas Pomerants küsimusele, mida tuleks ette võtta, et keskkonnaäris ebaseaduslikult tegutsemine ei oleks enam rentaabel.

Tagatiste kui ühe kiire ja reaalse lahenduse, pakuvad välja ka Eesti Keskkonnateenused ning Ragn-Sellsi juhid, kuid ka siin on paar „aga“.

„Meile see isegi sobiks, lööks õhu puhtamaks, aga teistpidi võib see ametliku konkurentsi üldse välja suretada. Elu võib tagatistega aga ka samamoodi jätkuda, ainult osa firmasid hakkab siis illegaalselt tegutsema. Nad ei taotle mingeid jäätmelubasid,“ sõnas Luude.

Kriminaalasja ei saa alustada

Keskkonnainspektsiooni peadirektor Peeter Volkov ütles, et Silikaltsiidi tänava ebaseadusliku prügila suhtes praegu kriminaalasja algatamiseks alust pole. Küll tegutsetakse selle nimel, et nõuda jäätmete koristamise kulud prügila tekitajatelt välja, ütles ta intervjuus.

Milliseid selgitusi olete Pakendihai OÜ praeguselt omanikult ja juhatuse liikmelt Õnne Merimaalt ja/või tema elukaaslaselt ning seal tegelikult tegevust juhtinud Aivar Lõhmuselt saanud?

Praegust juhatuse liiget Õnne Merimaad ei ole õnnestunud siiani üle kuulata, kuna ei ole olnud võimalik kutset üle anda. Aivar Lõhmuse sõnade kohaselt ei ole ta Eestis. Endiselt juhatuse liikmelt Tiit Maipuult on menetluse käigus selgitused võetud.

Kas keskkonnainspektsioon on kaalunud Silikaltsiidi tänaval toimunu suhtes kriminaalmenetluse algatamist?

Kriminaalmenetluse alustamise aluseks on ulatusliku keskkonnakahju tekitamine, kuid kõne all olevate ehitus-lammutusjäätmete puhul ei ole kriminaalmenetluse alustamiseks alust. Oleme konsulteerinud ka prokuröriga.

Kuidas rahastatakse Silikaltsiidi tn 9 koristamist ning kui palju see võib hinnanguliselt maksma minna? Kas sinna võib olla maetud ka ohtlikke jäätmeid?

Ohtlike jäätmete kohta inspektsioonil andmed puuduvad, neid ei ole siiani tuvastatud. Mis puudutab Silikaltsiidi tn 9 territooriumi koristamist ja kulude tagasinõudmist, siis praegu tegutseme ikkagi selles suunas, et nõuda ettevõttelt/ omanikelt tehtavad kulud tagasi. Jutt on ca 20 000 tonni jäätmetest, mille koristamine läheb maksma päris arvestatava summa. 

Millised on keskkonnainspektsiooni ettepanekud selliste sigaduste ärahoidmiseks tulevikus?

Keskkonnainspektsiooni ettepanek, mida me oleme ka varem väljendanud, on see, jäätmekäitlejad, ennekõike vaheladustajad, peaksid omama sarnaselt ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omanikele kas pangagarantiid, vastutuskindlustust vms, et juhul, kui nad ei täida loa kehtivuse ajal või loa lõppedes oma kohustusi, avaneb garantii riigi kasuks ja selle rahaga saab katta jäätmete käitlemise kulud. Selline nõue kehtib näiteks prügilate puhul. Samuti on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise eeldus, et taotlejal oleks olemas kindlustus õnnetusjuhtumitest tekkinud keskkonnareostuse likvideerimise kulude katmiseks. Tavajäätmete osas ei ole seadusandja võimalikke riske siiani nii suureks pidanud kui ohtlike jäätmete puhul, kuid Utileegi ja Silikaltsiidi näite põhjal võivad tagajärjed olla sama tõsised. Usutavasti korralikud jäätmekäitlejad nõustuvad turu korrastamise eesmärgil nn lävendi tõstmisega. Sarnased süsteemid on nii kütusevaldkonnas kui ka tarbijakaitses olemas.

Vääna: petetakse kliente, partnereid ja riiki

„Kahjuks on kõnealune juhtum – Silikaltsiidi tänavale ebaseaduslikult ladestatud jäätmed – üks järjekordne kurb näide sellest, kuidas ettevõte on teadlikult ja pikema aja jooksul keskkonda reostanud. On selge, et selline hulk jäätmeid ei ole tekkinud sinna mõne kuuga, vaid see on aastatepikkuse tegevuse tulemus. Kliente on meelitatud soodsa ehitusjäätmete veoteenusega, samas kui jäätmed kuhjatakse suvalisele territooriumile, kus pole tegevuseks luba, kus pole tagatud keskkonnaohutust ega toimu mingit käitlust. Kuna ainuke kulu on transpordiga seotud siis ca 80 protsenti klientidelt saadud rahast liigub otse selliste ettevõtjate taskusse. Oma tegevusega on petetud nii kliente, partnereid kui ka riiki. Usun, et kui tarbija oleks teadnud, et jäätmed ladustatakse ebaseaduslikult, oleks teenus jäetud ostmata.

On ütlematagi selge, et need niinimetatud ettevõtjad jätavad jäätmeplatsi maha ja jalutavad järgmisesse kohta, et teha uus, samasugune illegaalne prügila ning riigil ja maksumaksjal tuleb nende jäätmete käitlemise eest uuesti maksta.

Avalikkusele tuntud ettevõtted, kes panustavad oma tegevuse läbipaistvusesse ja vastutustundlikkusse ettevõtlusesse, saavad iga väiksema vea eest karistada, sest neid on lihtne kontrollida. Samas on ettevõtteid, mis piiranguteta kuhjavad aastate jooksul kümneid tuhandeid tonne jäätmeid Eestimaa loodusesse, territooriumile, kus puuduvad jäätmekäitlusload ja kus  on maandamata keskkonnariskid!

Üheks võimaluseks jäätmekäitluses olukorda parandada, on kehtestada selles valdkonnas tegutseda soovivatele ettevõtetele sarnaselt kütusefirmade ja turismiettevõtetega tagatisrahad, millega maandada võimalikke tulevikuriske.

Paraku on sarnaseid ettevõtteid ja reostatud territooriume Eestis veelgi, mille puhul on juba ette teada, et mingit legaalset jäätmekäitlustegevust seal ei toimu ja ühel päeval tuleb aastate jooksul kokku veetud spordistaadionitäie jäätmete käitlemise eest tasuda hoopis riigil ehk maksumaksjal.“