Lapsepõlve äriideed 12 aastat hiljem

Aastal 2003 palusid Äripäeva ajakirjanikud Pääsküla Gümnaasiumi neljanda klassi õpilastel kirjutada lühijutt teemal “Kui ma teeksin oma firma”. Praegu, 12 aastat hiljem on mitu neist kätte saanud bakalaureusekraadi, osa läinud ka välismaale elama. Palusime neil tollal kirja saanud unistuste äriideed hinnata, rääkida, kas see on realiseerunud, realiseerumas või sootuks muutunud.

Kärt Reedi:

2003. aastalMa tahaksin, et see asuks majas, kus on kolm korrust. Esimesel korrusel võiks olla riiete pood. Selles poes võiks müügil olla noortepäraseid ja moodsaid riideid. Stilist vaataks, mis noortele sobib – näiteks mis praeguse ilmaga sobib ja mis värvid kokku sobivad. Teisel korrusel võiks olla juuksur, ilusalong ja kohvik. Ilusalong ei oleks mitte tavaline ilusalong, vaid selline, kus õpetatakse noortele, kuidas oma naha ja küünte eest hoolt kanda ja kuidas ennast meikida.

Usun endiselt, et oma ettevõttes paneksin suurt rõhku teenuse/toote kvaliteedile, aga kirjeldatud luksusettevõte rajamist mul plaanis pole. 600 töötajale palga maksmine, 5–6tärnise hotelli ülalpidamine koos basseinide, massööride ja restoraniga tundub väga kulukas.

Martin Talimets:

2003. aastalMinu firma oleks Lelupood. Me müüksime mänguasju. Töötajaid oleks firmal 15 ja nende vanus oleks 20–40 eluaastat. Töötajatele maksaksin 9000–12 000 krooni (575–770 eurot – toim). Äriühingu töötajad valmistaksid ise mänguasju ja müüksid neid välismaale ning Eesti linnadesse. Jõulude ajal oleks meil jõuluvana, kes jagab komme nendele, kes ostavad meilt mänguasju, aga kes ei osta võib talle lihtsalt luuletuse lugeda.

Minu firma oleks korras ja puhas. Mina oleks selle firma omanik. Kui mu lapsed suureks kasvavad, siis ma annaksin oma lastest kellelegi firma üle. Firma ruumidesse ehitaksin ma kohviku, kus kliendid saaksid einestada. Firma juhtidele ehitaksin omaette kabinetid. Firma edu korral premeeriksin töötajaid turismireisidega.

2015. aastalArvestades minu vanust sellel ajal, siis ei imesta, et oma lelupoodi soovisin teha. Küll aga olen veidi imestunud selle üle, et ma nii asjalikku teksti suutsin siis kirjutada. Jääb mulje, et tahtsin hakata heaks ülemuseks, kes väärtustab oma töötajaid ja kliente. Kui ma peaksin praegu firma tegema, siis nii palju on küll muutunud, et enam ma Lelupoodi ei teeks. Kuna ma igapäevaselt tegelen ITga, siis teeksin suure tõenäosusega IT-firma, mis tegeleb tarkvaraarendusega.

Madis Lillep:

2003. aastalKui ma teeksin omale firma, siis peaks selle tegevus olema lastele mõeldud. See võiks olla suur pood, kust saaks osta mänguasju, lasteajakirju, muusikakassette ja -plaate ning filmi- ja videokassette. Seal oleks siis ka väike kinosaal, kus saaks kohe vaadata ka mõnd reklaami nende filmide kohta, mida müüakse. Teises osas võiks olla huvitavaid arvutimänge ja TV-mänge. Seal võiks olla ka laste mänguplats, kohvik ja purskkaev. Mänguplatsil võiks olla võimalus neid mänguasju katsetada. Selliseid kaupluseid võiks olla igas linnas ja kui äri hästi läheks, siis ka mõnes teises riigis. 

Kaupluse kõrval võiks olla bensiinijaam ja autopesula. Siis on isadel sinnakanti vaja niikuinii minna, lapsed saaksid siis aga lastepoodi minna, kui tahavad. Nendel kauplustel võiks igaühel mõni lapse nimi olla ja minu firma nimi võiks olla Ting-tang kids.

2015. aastalVaat siis, sellise idee on ju peaaegu teostanud Apollo, kes avab uue kontseptsiooniga raamatupoode, mis nüüdseks on rohkem meelelahutuskeskused. Andmekandjad on vahepeal küll muutunud: kassettide asemel pakutakse DVDsid, CDsid ja uuemaid andmekandjad. Apollo on Tallinnas ja Pärnus avanud poe kino kõrvale, pakkudes sööki-jooki ka Blenderis. Idee oli seega igati teostatav ja tänapäevases ettevõtluses lausa kasutusel.

Ma arvan, et kui ma praegu peaksin firma looma, siis see tegeleks pigem logistikaga. Ei ole veel ettevõtjaks hakanud, arvan, et praeguse majanduse juures poleks see piisavalt tulus. Ehk on aasta või paari pärast olud muutunud.

Johanna-Maria Parv:

2003. aastalSee tegeleks moe ja kunstiga. Seal töötaksid inimesed, kes disainiksid riideid. Sellel firmal oleksid poed, kus müüakse meie poolt valmistatud riideid, kingi, maale ja palju muid ise valmistatud esemeid. Seal oleks pildistamisstuudio, salong ja garderoob, kus modellid vahetavad riideid, sest minu firmas saab korraldada moesõusid ja moeetendusi. Seal võiks olla ka restoran, kus saab moesõude vaheaegadel käia.Lisaks on seal ka raamatukogu, kus oleks kirjutisi aegade algusest kuni tänapäevani ja selle kohta, milline võiks mood olla tulevikus. Kindlasti oleks meil ka oma ajakiri, mis tutvustakse meie tööd ja moodi. Loomulikult meeldiks mulle, kui minu firmas töötaksid ainult sellised inimesed, kes oma tööd hästi tunnevad ja on südamega asja juures

2015. aastalArvan, et väike Johanna teadis juba väga täpselt, mis teda tulevikus võib ees oodata. Mõte on selgesti ja lihtsalt sõnastatud. Siiamaani on mul sellest ehitisest ka pilt silme ees. Minu praegune unistus on üllatavalt sarnane toonasega. Mõte, et disain ja vabad kunstid peavad käsikäes käima, on siiamaani säilinud, interaktsioon ning tahe oma ideid jagada ning suunata erinevatesse meediumitesse samuti.Ma pole kindel, et praegu nii julgelt vastata oskaksin, sest vaade moemaailma ja selle telgitagustesse on nüüd mulle palju rohkem tuttav. Õpin London Central Saint Martinsis moedisaini ja kui kõik ilusasti läheb, saangi oma unistuse teoks teha. Praegu olen ikka veel ülikoolis ja otseselt ettevõtet veel ei oma, aga olen muidu ettevõtlik. Tegelen moealase kui ka ärialase uurimustööga ning otsin julgelt kaaslasi sellele teele. Usun tugevalt koostööjõusse ning loodust ja inimest säästvasse väljendusse. Eks paistab, mis sellest välja kasvab.

Sander Sonnberg:

2003. aastalKui mul oleks oma firma, siis ma paneksin sellele nimeks S & S Ehitus. See oleks selline ehitusfirma, mis tegeleks kõrgete pilvelõhkujate ehitamisega. Tulevikus hakatakse kindlasti veel rohkem kõrgemaid maju ehitama. Ühe sellise maja ehitamiseks on vaja väga palju töömehi ja ehitustehnikat. Minu firma kontor peaks asuma Tallinnas mõne suure tee ääres, et sinna pääseks autodega hästi ligi, sest kõik töömehed tulevad autodega tööle.

Firmas töötaksid enamjaolt mehed, sest ehitus on meeste töö. Väga tähtis on teha firmale reklaami ja seda saab panna ehitusmeestele tööriiete ja autode peale. Et üldse oma firmat teha, tuleb esmalt palju õppida ehitusest. Tuleb ennast pidevalt täiendada, sest ehitustingimused muutuvad kogu aeg. Aga kui me Euroopa Liitu astume, siis on seal veel karmimad ehitusnõuded.

2015. aastalVäga huvitav oli lugeda enda kunagist arvamust, pani mu lausa naerma. Mu toonane idee tundub praegu natuke liiga utoopiline, aga kohati siiski mõistetav. Kunagi olin ma väga vaimustuses kõrgetest majadest (kõrgust ei karda ma siiani) ja tahtsin, et neid oleks Eestis rohkemgi. Mulle meeldib see, et ma oskasin natuke tulevikku näha ehitustingimuste ja Euroopa Liidu näol.

Aastatega on muutunud see, et ma ei ole enam nii optimistlik ja sinisilmne kui noorena ja saan aru, et sellise firma loomine on tegelikult üks väga pikk ja raske teekond. Kui ma praegu peaks oma ettevõtluskarjääri alustama, siis ma teeks seda ilmselt IT-sektoris.

Valjo Kütt:

2003. aastalKui ma teeksin oma firma, siis see oleks mööblifirma. Selle nimeks saaks Eesti Mööbel. Ma toodaksin laudu, pinke, voodeid, diivaneid, nurga- ja seinariiuleid, toole, kappe, kohvilaudu jm. Teeksin head ja soodsat mööblit, et inimesed minu kaupa ostaksid. Ma võtaksin endale töölisi, kes oskavad oma tööd. Ma teeksin kliendikaardid ja tähtpäevadel soodustusi. Ma teeksin stiilse, mugava ja inimesesõbraliku mööbli. Ma paneksin mööbli sisse väikesed soojendid ja neid saaks sisse lülitada, kui väljas on külm ja välja lülitada, kui tahad.

2015. aastalMa olen positiivselt üllatunud. Neljanda klassi õpilase kohta päris asjalik idee. Eriti, kuna Eesti on puidu koha pealt üsna Euroopa esirinnas. Kümme aastat tagasi oli ilmselt päris innovaatiline luua soojendus diivanite sisse!

Muutunud on praegu mu elukoht, ideede sünnipaik. Alaliselt elan Inglismaal ning tõenäoliselt kolin pärast ülikooli lõpetamist Ameerikasse, Floridasse. Seal on kõige parem realiseerida hetkeline start-up projekt caddy’de (mängijate abistaja) ja country club’ide (golfiklubide) aitamiseks. Tegemist on äpiga, mis lihtsustab golfiklubide juhtidel leida efektiivselt caddy’sid ja vice versa. Idee tuli töötades aasta Lõuna-Florida golfiklubis Frenchman’s Creek.