Amhold: ülikool automaatselt inseneriks ei tee

„Kuna kogenud insenere väga palju kuskilt juurde ei tule, peame ise tegema tööd, et kasvatada, arendada, luua innovaatiline keskkond ja korraldada inseneritasemele sobilikke täiendkoolitusi,“ selgitas inseneribüroo Amhold tegevdirektor Arvu Mägi Äripäeva 8. aprilli kuukirjale Ehitus. Tihti pole tema sõnul tööintervjuule tulnud lõpukursuse tudengid töös vajalikust projekteerimise oskusteabest või programmidest kuulnudki. „Aga meie peame alustavale noorele insenerile andma tipptarkvara, mis maksab meeletult ning vajab iga-aastast uuendamist.“

Osa probleemist on tema sõnul ka selles, et ülikool küll annab noortele head fundamentaalsed teadmised, aga vajalikud rakenduslikud oskused on tänapäeval nii kiires muutumises, mistõttu ülikoolid ei jõua selle osaga järgi. Mägi sõnul ei kipu noored ja nooremad insenerid ka ülikoolidesse pedagoogideks ning õppejõududena domineerivad 50- kuni 70-aastased.

Vanasti oli noorte välja õpetamine lihtne – praktilisi oskusi, kogemusi ja meetodeid õpetasid 50- ja 60-aastased insenerid, kuna nad rääkisid n-ö sama keelt. „Momendil on nii, et kui anda 50- või 60- aastasele insenerile programmid kätte, siis ta ei suuda enamikel juhtudel nendega üldse midagi teha. Vähe on neid, kes suudavad,“ kinnitas ta. Loomulikult pole kuskile kadunud vanemate inseneride kogemused ning need on endiselt kõrgelt hinnas, kuid Amholdi tegevdirektori sõnul suudetakse neid edasi anda vaid suuliselt või paberil tehtavate arvutuste näol. „Ja seejuures tahab ekspert või tipp-professionaal tegeleda loominguga. Miks ta peaks oma aega õpetamisele kulutama ja omale noort konkurenti kasvatama?,“ küsis ta ning lisas, et probleemiks on ka see, et kuidas ja kust saada rahalisi vahendeid noorte inseneride õpetamiseks.

„Aasta Ehitusinsener 2013“ Tiit Joosti, AS Merko Ehitus Eesti projektidirektor:

Ka projekteerimisega tegelevad insenerid peaksid olema praktilise ehituskogemuse saanud. Pelgan kõige rohkem, et praktilise kogemuseta insenerid joonestavad lahendusi, mis tegelikus elus ei toimi, on aegunud või ei arvesta ehitustehnoloogiat. Usun, et ehitusplatsi kogemuseta projekteerijal läheb piisava kogemuse omandamiseks lihtsalt kauem aega ehk ta peab kauem kogenud spetsialisti käe all töötama. Ka ettevõttes peab sel juhul olema suurem sisekontroll välja saadetavate projektide üle.

Samuti on oluline, et projekteerijad oskaks nende käsutuses olevaid loodusest tulenevaid arvnäitajaid tõlgendada, mitte ei võrdleks neid lihtsalt ette antud normidega. Vahel selgub tõlgendamisel ja analüüsimisel, et probleemi polegi olemas või on see hoopis seal, kus seda esmalt näha ei osatud. Merko Ehitus Eesti väärtustab kooliharidust ehk erialane haridus peab olema ning kool tuleb lõpetada. Meil on ametialaste kohustuste ja vastutuse astmeline süsteem, mis enamasti läbi käiakse, alustades objektitehniku ja –juhi ametipositsioonist. Tööle asuja ametikohustused ja vastutus sõltuvad ka sellest, millise praktika on ta ülikooli ajal läbinud ja milline on tema varasem töökogemus. Praktikandid alustavad esmalt objektiinseneri tasemest, kus töötatakse meeskonnas teiste näpunäidete ja juhatuse järgi. Kui inimene soovib end asjadega kurssi viia, siis see peegeldub ka tema igapäevases töös. Merko Ehitus võtab hea meelega praktikante ning tihti jäävad nad suve lõppedes ka pikemalt tööle, kuna kolmekuulise praktika jooksul elatakse meeskonda sisse, tekkinud on oma kohustused ja ülesanded. Praktikantide teadmised on kahtlemata head ja kohati teravamad kui aastaid ainult praktilise tööga tegelenud inimestel. Seda eriti valdkondades, mida igapäevaselt objektijuhtimise töös ei kasutata. Haridus peegeldub hakkamasaamise oskuses ja omandatud kooliharidusele praktiliste kasutusvõimaluste leidmises.