Rein Toomla: Meikari tekitatud protsess on märkimisväärne

Kuivõrd võib öelda, et ühiskond on muutunud poliitikute suhtes nõudlikumaks?Eks ta ikka on muutunud. Seda ei saa kindlasti öelda, et viimase aastaga oleks ühiskond muutunud nõudlikumaks järsult. Kokkuvõttes kui ühiskond ise kasvab – ja meie oleme kasvanud üle 20 aasta –, tekib nõudlikkus algusest peale. Esimesed valimised olid tohutus vaimustuses, mida aeg edasi, seda rohkem on kriitikat. Viimasel ajal eriti. Aga see näitabki, et ühiskond muutub küpsemaks. Oskame poliitikutelt nõuda ka siis, kui ei ole valimisi.

Mainisite, et erakonnad on mõranenud ja proovivad seda lappida. Kas see on õnnestunud?Mitte täielikult. Pigem on sellest mõrast – tahaks loota – võetud õppust. Kui see juhtum oleks suudetud ilusti ära siluda, siis võiks öelda, et midagi pole juhtunud. Aga prooviti siluda küll. Siin on paljuski Reformierakonna käitumine, kes salatses ja ei teinud õigeid samme, ja teised erakonnad kiitsid seda vaikimisi heaks. Selliste teravate nurkade ärasilumine või mõra täispahteldamine toimus. Olulisem on see, et erakonnad hakkasid võtma õppust. Näide, kus nad on hakanud õppust võtma, ongi seotud riigikogu käitumisega. Riigikogu tegeleb päris intensiivselt järeldustega, mida rahvakogu esitas.

Kuidas see juhtum võib mõjutada kohalike omavalitsuste valimisi?Ma ei arva, et see valimiste tulemusi mõjutaks. See tähendab seda, et me peaksime väitma, et protsess andis mingisugusele poliitilisele jõule teatud edumaa ja võttis teistelt poliitilistelt jõududelt midagi ära.

Eks ta ärgitab julgemalt diskuteerida ka oma kodukoha käekäigu üle. Tahaks vähemalt loota, et valimiseelsed koosolekud muutuvadki tõelisteks koosolekuteks. See, et erakonnad ja teised poliitilised jõud, kes valimistel välja tulevad, annavad valimiskampaanias oma maksimumi – selles keegi ei kahtle. Küsimus on selles, kui palju tuleb kodanikkond vastu. Lõppkokkuvõttes peab aktiviseerima just kodanikkond.

Tahaks seda loota, et kõik see protsess õpetas ja mõjutas niivõrd kodanikkonda, et ka nemad hakkaksid süvendatumalt tegelema poliitikaga, mitte ei piirduks hääle andmisega ühe või teise kandidaadi poolt. Et oleks rohkem sisuline sekkumine. Kõik see protsess on tihtipeale rõhutatud poliitilise süsteemi poolt. Et ka kodanikuühiskond vajas mingisugust tõuget või piitsahoopi – see on võrdlemisi oluline ja sellest võib sõltuda üsna palju.

Kui sügisel avastame, et kodanike suhtumine oli endiselt üsna tuim, valimisosalus langeb või valimisdebatid ei huvita mitte kedagi, siis hakkavad kindlasti pessimistlikumad toonid mõju avaldama. Ju siis see piitsahoop ei olnud siiski nii terav või valus.

Kuivõrd võib Silvergate tulevikus osutuda Reformierakonna haavatavaks kohaks?Praegu ongi osutunud. Saame seda mõõta populaarsusreitingute kaudu. Need on need, mis annavad kõige selgema pildi, Kas see pilt on kõige täielikum – seda ma ei julge väita. Selge on see küll. Parimate päevadega võrreldes on erakonna toetus langenud peaaegu et kaks korda. Ei ole võimalik leida muud põhjust – et rahvas on väsinud, rahvas on rumal või partei kauem võimul olnud. Need kõik tulevad ka kindlasti arvesse.

Kui mõelda veelkord aasta tagasi juhtunule, siis millega poliitikud kõige suuremalt eksisid?Ilmselt ei olnud seda korralikku analüüsioskust. Poliitikud ei saanud aru, mis seal taga on. Hoolimata sellest, et ka meiesugused juhtisid tähelepanu, et mida võiks teha. Tähelepanu juhtis ka meedia. Poliitikud reageerisid visalt. Nad ei saanud alguses aru.

Miks nad ei saanud aru? Jäi vajaka analüüsioskusest. Tõenäoliselt analüüsiti, aga tehti seda valesti. Võeti aluseks valed eeldused. Kui eeldused on valed, siis paratamatult on ka järeldus vale. Kulus mitu kuud enne, kui Reformierakond taipas, mida tuleb teha selleks, et avaliku arvamusega enam-vähem ühte sammu käia.