Korruptsiooni juurimine käib üha enam erasektorist

Korruptsioon erasektoris tähendab näiteks olukorda, kus kaks ettevõtjat lepivad omavahel hindades kokku ja kahjustavad sellega ausat konkurentsi (kartellikokkulepe), või näiteks, kui üks ja sama äriühing täidab vastukäivaid ülesandeid ning samal ajal nii auditeerib kui ka nõustab finantskriisis vaevlevat ettevõtjat. Ka siseinfo ärakasutamine on erasektori korruptsiooni ilming.

Erasektori korruptsiooni üheks vormiks on ka äriühingute töötajate poolt tööandja kahjustamine. Nii on tehingute tegemine suurtes äriühingutes usaldatud töötajatele, kelle tegevuse üle on üsna keeruline järelevalvet teha, kuna ei osata ette näha ohte, mis peituvad esindaja poolt lepingute sõlmimises. Juhtorgani liikmetele jäävad sageli teadmata töötajate võimalikud korruptiivsed suhted, mis mõjutavad sõlmitavate tehingute sisu ja tingimusi. Ettevõtete huvide kaitseks on seetõttu aga karistatavaks tunnistatud altkäemaksu ja pistise andmine ka eraõiguslike juriidiliste isikute esindajatele. Altkäemaksuga erasektoris on tegemist näiteks juhul, kui isik annab panga laenukomitee juhile raha või lubab varjatud osaluse oma ettevõttes selle eest, et pank talle raha laenaks, kuigi ta ei vasta panga enda poolt laenutaotlejatele kehtestatud nõuetele. Pistise või altkäemaksuga võib tegemist olla ka juhul, kui ühe ettevõtte müügijuht pakub teatud soodustusi teise ettevõtte ostujuhile, et viimane ostaks kahjulikel tingimustel esimese ettevõtte kaupa.

Riik sekkub. On selge, et riigi kehtestatavad regulatsioonid ja turu kaitse peab käima kaasas majanduse arenguga. Eesti riik on seda teinud ning pöörab üha suuremat tähelepanu avaliku sektori korruptsiooni kõrval ka erasektorile. Kui näiteks valitsuse korruptsioonivastane strateegia "Aus riik" aastateks 2004-2007 keskendus peamiselt avaliku sektori korruptsioonile, siis strateegia aastateks 2008-2012 keskendub esmajärjekorras juba korruptsiooni vältimisele era- ja mittetulundussektoris. Nii nähakse strateegias ette näiteks meetmed konkurentsikuritegude ennetamiseks ja avastamiseks, mille tulemusena on viimastel aastatel tõstetud konkurentsiameti ja prokuratuuri uurimissuutlikkust kartellikuritegude menetlemise osas. Alates aastast 2009 on valitsus tunnistanud politsei ja prokuratuuri ühiseks prioriteediks võitluse kõigi raskemate majanduskuritegudega. Muuseas, näiteks ka Hongkongi sõltumatu korruptsioonivastase komisjoni (ICAC) enamik menetlusi on praegu seotud erasektori, mitte enam avaliku sektori korruptsioonijuhtumitega.

Korruptsiooniohtude teadvustamine ja ennetamine. Siiski oleks vale arvata, et ainult riik läbi karistusõiguse suudaks tagada piisavalt usaldusväärse majanduskeskkonna. Veelgi olulisem on erasektori enda käitumine ja väärtushinnangud, mille esimese sammuna on ettevõtte jaoks oluline teadvustada erasektori korruptsiooniga seotud ohte ning püüda tuvastada võimalikke riskivaldkondi oma organisatsioonis. Erasektori korruptsiooni otseseks mõõdetavaks ohuks ettevõttele on muidugi võimalik karistus, mis näiteks konkurentsialastel süütegudel võib ulatuda kuni 10%ni ettevõtte käibest. Samavõrd olulised on ka puhtalt majanduslikud ohud, nagu kulude suurenemine (tooteid ja teenuseid ostetakse sisse kallimalt, kuna lepingud ei ole sõlmitud lähtuvalt ettevõtte parimatest huvidest), maine langus (kliendid, investorid ja partnerid kaotavad usalduse) ning mitmesugused tegevuspiirangud ja keelud (nt piirang osaleda riigihangetel).

Riskidest ülevaate omamine ja nende igakülgne teadvustamine on eelduseks nende maandamiseks vajalike meetmete väljatöötamisel ning rakendamisel. Süsteemne korruptsioonivastane programm (või eriprogrammid nt konkurentsireeglite järgimise või ärisaladuse kaitse osas) aitab ettevõtte tegevust korraldada viisil, kus toimingud on maksimaalselt läbipaistvad ning iga töötaja teab, milline on tema roll süsteemis. Nii tasub rõhku panna tegevusjuhiste väljatöötamisele kõrge korruptsiooniriskiga olukordades nagu kingituste vastuvõtmine ja tegemine, huvide konflikt ja suhtlemine ametiisikutega.

Korruptsioonivastaste programmide juurutamisele peaks kaasa aitama ka justiitsministeeriumis ettevalmistatavad seadusemuudatused, mis seovad äriühingu karistusõigusliku vastutuse tema juhtide hoolsuskohustusega. Nii on juriidilisel isikul (oma juhtorganite ja juhtivtöötajate kaudu) vaja tagada, et tema huvides tegutsemiseks pädevuse saanud isikud ei paneks toime süütegusid. Juriidilise isiku vastutust aitavadki ära hoida tõhusalt kasutusele võetud süüteo ennetamise meetmed.

Rahvusvaheline kogemus tunneb riskihindamist, eetikakoodekseid koos rakendusmehhanismiga, käitumisjuhiseid, rikkumiste avastamise ja rikkumisest teada andjate (n-ö vilepuhujate) kaitse meetmeid jne. Juriidilisel isikul on võimalik valida tema olukorrale sobivad ja efektiivsed vahendid. Kui juriidiline isik on selliseid meetmeid kohaldanud, saab hinnata, kas need on proportsionaalsed (juriidilise isiku suurus, organisatsiooni keerukus, turu suurus ja positsioon turul, risk õiguserikkumistele), tegelikult ja süstemaatiliselt rakendunud ja tõhusad ning seega võimaldavad vältida süütegude toimepanemist juriidilise isiku huvides. Siiski ainuüksi formaalsetest programmidest ei piisa, kui ettevõtte tegelik ärikultuur sellega kaasa ei tule.

Üksnes avaliku ja erasektori koostöös on võimalik saavutada Eestis veelgi parem majanduskeskkond.