'Harmoonia' pakub täit elamust

Lavastaja on ju see pagar, kes alusmaterjalist ja kasutada olevate näitlejate võimetest maksimaalselt hea saia kokku peab küpsetama. See sai, mida Tartus sadamateatris pealkirja "Harmoonia" all publikule pakuti, oli väga mõnus ja küps.

Neile, kes lavastust veel näinud ei ole, ja eriti neile, kes pole kavatsenudki seda vaatama minna, soovitan seda kindlasti teha.

Aeg-ajalt olen sattunud nägema lavastusi, mis esietenduse ajal tunduvad veidi toored, justkui oleks mõni proovipäev puudu jäänud. "Harmoonia" puhul oli kõik paigas.

Nautisin ideaalset ajastust, mis viitas helimehe, valgustaja ja näitlejate töö hoolikale kokkuharjutatusele. Isegi kui midagi läks loovalt üle nurga, siis vaataja silm seda igatahes ei registreerinud. Käeviipe peale kustuv valgus, muusika (muide, väga mõjusalt ja sobivalt valitud) valjenemine ja kahanemine sinna juurde, videoprojektsioon laes - iseenesest väikesed nüansid, aga õiges koostoimes efektselt mõjuvad.

Näitlejate valik oli samuti õnnestunud. Rollid mõjusid usutavana ning eraldi võetavad ministseenid kompaktse üldterviku sees olid välja mängitud nii lahedalt, et need oleksid olnud nauditavad isegi kontekstist väljas.

Sisu ma ära rääkima hakata ei kavatse. Ütlen ainult niipalju, et tegemist oli selliste tänapäevaste argiteemade käsitlusega, mis on igale tööinimesele tuttavad. Nauditavaks tegid asja tegelaste psühholoogilised dilemmad ning hilisemat edasimõtlemisvõimalust pakkuv aines. Oli ka armastust ja traagikat, mis ikka ennast jälgima paeluvad.

Polegi ehk suurt rohkemat vaja öelda, kui et üks hea lavastus on ilma sündinud. Selline, mis võiks meeldida küllaltki laiale publikule, muutumata sellegipoolest mingilgi moel odavaks.