Leigo pakkus vaatemängu

Mis see muu siis peale muusika oli? Visuaalsete efektide jaoks oli eraldatud järvelavatagune künkanõlv ning seal põlesid lõkked, mis paisusid vahel üsna suureks, näidates eredat leeki, vahel aga sumbusid tihedaks suitsumassiks, mille sees värviliste prožektorite kiired efektseid valgusvihke tekitasid. Ja hobused ja järvel seilavad purjekad olid ka.

Sellist intensiivset möllamist elava tulega teised festivalid ei kasuta. Jah, tuleskulptuuride festival annab sarnase visuaalse efekti küll kätte, aga seal pole muusikat ega vett emotsiooni teist külge toetamas.

Ja pole ka samalaadset mastaapsust. Harras hetk oli näiteks see, kui heeliumiga täidetud õhupallide abil taevasse miniküünlad kerkisid.

Augustiööd oma langevate tähtede ja rohutirtsude siristamisega on niisamagi ilusad. Leigo muusikaüritus andis sellele emotsioonile tubli võimenduse.

Usun, et need, kes kontserdipäevadel lõpuni kohal olid, said elamuse, mis kiiresti meelest ei kao. Muusikalises mõttes võib-olla küll - seal oli nii klassikalist muusikat, kosmilisi helisid kui ka moodsat soololaulu - , kuid kes seal just esines, võib ununeda. Visuaalne elamus aga jääb meelde.