Kes ei tunne energeetika minevikku, elab tulevikuta

Need kolm komponenti olid arutluse all juba nõukogude ajal ja hoopis kõrgemal tasemel kui praegu, sest siis ei tegelenud asjaga mitte poliitikud, vaid spetsialistid.

Nõukogude aja kaja. Poliitikud uhkeldasid juba siis, et elekter on olulisim eksportartikkel, kuid spetsialistid teadsid, et elektrienergia tootmiskuludest hakkavad kujunema Eesti majandust laostavad proportsioonid nii vabariigi SKP loomisel kui ka loodud väärtuste jaotamisel, kõnelemata kahjudest keskkonnale, inimeste tervisele ja sotsiaalelule.

Oleme energeetikas kogu aeg õilmitsenud nõukogude aja ebamajanduslikkuse rasvas ja selle tõsidust pole seni taibanud ükski taasiseseisvunud Eesti valitsus, sest muidu oleks õigel ajal mõistlikkusele viitavaid samme astutud.

Kahjuks kehtivad nõukogude ajal administratiivsete meetoditega kujundatud tariifid osaliselt tänini, sest erinevad elanikkonnagrupid tasuvad erinevate hindade alusel ja keegi ei oska öelda, mis hakkab juhtuma täieliku vabaturu tingimustes.

Tulevik on tume. Olukord läheb ilmselt väga hulluks, sest Eesti olemasolevad tootmisvõimsused tuleb suures osas asendada ning Balti riigid ja Soome on elektrienergiat importivad maad. Norra ja Rootsi on küll pisut eksportivad süsteemid, kuid seda energiat himustab energianäljas Lääne-Euroopa, mida toetab tugev ülekandevõrk. Eriti teravaks muutub olukord siis, kui Saksamaa jätkab oma tuumaenergiavastast poliitikat. Sel juhul tõuseb elektri hind ka Põhjamaade turul järsult. Suur elektrienergia import Venemaalt on poliitiliselt ohtlik.

Kuna investeeringutoetuste otsustamise mõju kestus ületab paljukordselt ühe valimisperioodi kohta poliitikutele antava mandaadi kestuse, ei tohiks investeeringuotsused ja -toetused tuleneda vaid päevapoliitilistest eelistustest, vaid eeldama laiapõhjalist kokkulepet.