Võlakriisi saatuse määravad valijad, mitte poliitikud

Brittide kullastandardi hülgamine 1931. aastal on ajalooline tähis. Raha seotus kullaga jättis kriisiaastatel majanduse lootusetult konkurentsivõimetuks, Suurbritannia heitles mitu aastat deflatsiooni ja kasvava tööpuudusega. Söe-, terase- ja laevaehitustööstus said tugeva löögi. Isegi kui töötus jõudis 20%ni, oli Inglise Pank sunnitud hoidma kõrget intressi, et hoida ära kulla suurt väljavoolu. Lõpuks sundis kasvav rahaturgude surve loobuma kullastandardist.

See ei olnud esimene kord, kui finantsiline ausus nõudis reaalmajanduse kannatusi. Erinevus seisnes selles, et Suurbritanniast oli saanud demokraatlik ühiskond: töölisklass oli ühinenud, poliitiline mitmekesisus oli võrreldes I maailmasõja lõpuga kasvanud, meedia kirjutas tavalise inimese täbarast olukorrast jne. Keskpankurid ja poliitikud mõistsid, et nad ei saa enam ignoreerida majanduslangust ja kõrget töötust.

Investorid mõistsid seda samuti. Niipea kui rahaturud hakkasid kahtlema valitsuse pühendumuses fikseeritud kursile, sai neist ebastabiilsuse allikas. Väiksemagi vihje puhul, et asjad lähevad viltu, võtsid investorid ja hoiustajad raha ja kapitali välja, päästes valla valuuta kukkumise.

Sama kordus Argentinas 1990ndate lõpus. Argentina majandusstrateegia osiseks oli 1991. aasta konverteeritavuse seadus, mis sidus peeso üks ühele USA dollariga. Strateegia töötas alguses hästi, tuues hädavajaliku hinnastabiilsuse. Kuid aastakümne lõpus muutsid Aasia finantskriis ja devalveerimine Brasiilias peeso ülehinnatuks. Kahtlused Argentina võimekuses katta välisvõlg kasvasid, usaldus kadus ning riigi laenuvõime langes mõnest Aafrika riigist madalamale.

Lõpuks ei otsustanud Argentina saatuse mitte tema liidrite puudulik poliitiline tahe, vaid pigem nende võimetus kehtestada kulukaid poliitkaid kohalikele valijaskonnale. Valitsus oli isegi valmis tühistama kõik kokkulepped kohaliku valijaskonnaga - avaliku sektori töötajate, pensionäride, kohalike omavalitsuste ja panga hoiustajatega -, et täita väliskreeditoride ees võetud kohustusi. Kuid investorid olid skeptilised, kas Argentina kongress, provintsid ja tavalised inimesed taluvad ranget kärpepoliitikat. Kui üleilmastumine põrkub kohaliku poliitikaga, siis tark raha panustab kodumeeskonnale.

Võib olla ka teine tee. Vaadakem Lätit, mis hiljuti talus Argentinaga sarnaseid majandusraskusi. Läti majandus kasvas tormakalt alates ELiga liitumisest, mootoriks suuremahulised välislaenud ja siseriiklik kinnisvaramull. Läti jooksevkonto defitsiit ja välisvõlg olid Kreekaga võrreldavad.

Majanduskriis ja järsk pööre kapitalivoolus 2008. aastal viisid Läti kohutavasse kitsikusse. Töötus tõusis 20% ja SKP vähenes 18%. 2009. aasta jaanuaris toimusid Lätis kõige hullemad rahutused alates NLi lagunemisest. Lati kurss on seotud euroga alates 2005. aastast. Erinevalt Argentinast suutsid poliitikud korrastada olukorra latti devalveerimata ja kapitalikontrolli kehtestamata.

Poliitilise hinna ja kasu tasakaalu muutis perspektiiv jõuda tõotatud maale ehk liikmelisus eurotsoonis, mis sundis Läti poliitikuid välistama variandid, mis võiksid eesmärki ohustada. See omakorda kasvatas nende tegude usaldusväärsust vaatamata nende väga suurele majanduslikule ja poliitilisele hinnale.

Kas Kreekast saab Argentina või Läti? Kui Kreeka majandus ei taastu, on uue laenu võtmine vaid ajutine lahendus, ja pikas plaanis on vaja kasutusele võtta veelgi rangemad kokkuhoiumeetmeid. Kuni sisemaine olukord on depressiivne, on ebatõenäoline, et struktuurreformid suudavad pakkuda vajalikku majanduskasvu.

Copyright: Project Syndicate, 2011, www.project-syndicate.org