Viis näpunäidet, et mäng ei muutuks tööks

Ühest eksperimendist. Psühholoogid jagasid joonistada armastavad lasteaialapsed kolme gruppi. Esimesele grupile lubati joonistamise eest auhinda, teise grupi lastele anti tunnistus pärast joonistamist üllatusena. Ja kolmandal grupile ei antud-lubatud midagi - lapsed lihtsalt joonistasid.

Kahe nädala pärast jagati taas lastele laiali joonistamisvahendid ning psühholoogid jälgisid salamahti laste tegevust. Teise ja kolmanda grupi lapsed hakkasid joonistama varasemaga sarnase innukusega. Ent esimese grupi lapsed, kellele oli lubatud ja kes ka said auhinna, näitasid joonistamise vastu üles oluliselt vähem huvi. Mäng oli muutunud tööks.

See eksperiment meenus mulle, kui osalesin Vabatahtliku Tegevuse Arenduskoja nõukoja (mille liige olen) koosolekul. Ehk omal moel andis eksperimendi tulemus ainest selgitamaks vahet vabatahtliku töö ja n-ö kohustusliku töö vahel. Ideaalses töömaailmas soovime teha peamiselt ja ainult seda tööd, mida tahame. Siis on me pühendumus kõrgeimal tasemel ja tulemuslikkus mõistagi laes. Seega on võtmeküsimus: kuidas teha, et võimalikult palju tööd oleks "tahan teha", mitte "pean tegema"?