'Tasuta' ei ole ju sünonüüm mõistele 'ilma rahata'

Kuid maailm ei saa koosneda vaid nutikatest IT-kuttidest, midagi on vaja ka konkreetselt teha. Ükski nutikas ei saa läbi ilma autoremondita. Või proovige oma WC-ummistust virtuaalset likvideerida. Ehk, et harida on vaja ka neid, kel mingi käelise tegevuse oskus. Tegelikult on siin piiri tõmbamine nutika ja nutika vahele üpris sümboolne. Hea autotehnik on sama nutikas, kui isahakanud leiutaja ja insener. Kehv tehnik aga pole ilmselt kuigi nutikas. Kuid on tõsi, et need töökohad, mida peame tavaliselt nutikate all silmas, ei evi erilist vajadust käeliste oskuste järele. Kuid nutitöötaja, arvestades tema sissetulekute taset, annab tööd nii lapsehoidjale, autoteenindusele, elektrikule, pesupesijale, meelelahutajale, restoranipidajale, torujürile, ehitajale kui ka paljudele teistele. Kui veel mõne aja eest tahtsid kõik õppida juurat või mänedžeriks, siis tänapäeva noored juba teavad, et kutseoskus on omaette väärtus. Eriti teadlikud on nutikam osa neist, sest nende palk võib olla kontoriroti omast kuni neli korda kõrgem. Seega häbeneda pole midagi, uhke tuleb olla oma oskuste üle! Peaks olema selline moto nagu "Mõnus on olla meister!". Kuid küsimus on, et kas tänapäeva staatiline hariduskonveier on jätkusuutlik?

Kogu selle tööturu tasakaalustatuse vajaduse juures teeb mind nõutuks uus suund ehk tasuta kõrgharidus kõigile. Isegi mitte kõigile, kes soovivad, vaid lihtsalt kõigile. Iseenesest on mõttel jumet, ma isegi ütleksin, et mõte mulle meeldib, kui ma vaatan sellele hüperkõrguselt. Kuid arveametnikuna närib mind tugev kahtlus, et kas me mitte oma ressursse ebaefektiivselt ei kasuta? Mida me kavatseme üles ehitada? Kas maailma esimest hüperhariduse vabariiki, kus kõik on kõrgharidusega? Juhtusin just lugema mingit uuringut, kus väideti, et euroliidu täiskasvanuist oskab 80 miljonit vaevalt lugeda-kirjutada. Selle taustal oleks igaühe-kõrgharidus tõesti kõva sõna. Kuid kas meil saavad siis edaspidi olema kõrgharidusega santehnikud ja magister-monteerijad? Minu sügava veendumuse järgi ei vaja iga töö kõrgharidust. Mõni töö vajab lihtsalt käelist osavust, nutikust ja kutseoskust. Hariduse andmine, mida elus ei kasutata, on mahavisatud raha. Sest ei ole olemas ju riigi "oma raha" ega ole olemas ka "tasuta kõrgharidust", on vaid see haridus, mille eest õppur ise ei maksa. Selle hariduse eest maksavad ju teised - ega's "tasuta" ole sünonüüm mõistele "ilma rahata". Kujutagem nüüd ette, et kõigil ongi kõrgem haridus ja kõik ka töötavad kõrgharidust nõudval töökohal, siis kes me kempsudega ikkagi tegelema hakkab?

Minu meelest oleks tegemist ebaratsionaalse üleinvesteerimisega. Kui inimesi jääb vähemaks, peaks ka nende võimekuse suhtarv suures piiris samaks jääma - ehk vähenema peaks ka riigi finantseeritavad õppekohad. Või olen ma oma piiratud arveametniku loogikaga millestki valesti aru saanud? Või on tegemist kõrgkoolide päästeoperatsiooniga.