Pea iga päev võib ajalehest lugeda, et Eesti majanduse aitamiseks ei piisa sisemaise tarbimise kasvust, tuleb oluliselt suurendada eksporti. Väidan, et ka lihtsalt välisturgudele pürgimisest enam ei piisa: eksportimisel on vaja saavutada järgmine tase.
Lühidalt: Eesti ettevõtjad on praegu välisturgudel müügile keskendunud. Üha tiheneva konkurentsiga maailmas pole aga tehingule orienteeritus enam jätkusuutlik. Sellisel viisil eksportides on tarnijaid suhteliselt kiiresti ja kergelt asendatavad ning tahes-tahtmata ei saa meie ettevõtjad mängida rahvusvahelises konkurentsis esimest viiulit.
Lahenduseks on rahvusvahelistumine, suhtepõhine tegutsemine, kus ei panustata mitte niivõrd müüki, vaid ärisuhete loomisse ja hoidmisse. Seejuures pole vahet, kas toodet või teenust müüakse oma kaubamärgi alt või mitte, kas välisriikidest kaasatakse investeeringuid või paigutatakse ise kapitali piiri taha. Suhtepõhine tegutsemine genereerib ise müüki ja käivet ning maandab eos äripartneri kiire väljavahetamise riskid.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Liiga sageli on meie eksportööride põhiargument soodne hind, praeguseks on Eesti odava tööjõu maana hääbumas. Valgevenelaste, rumeenlaste ja hiinlaste palgatasemega ei ole meil mõtet konkureerida. Me trumpideks võiks olla hoopis tarnekindlus, ärikultuur, kvaliteet, uudsus ning seda kõike õiglase hinnaga. Odava tööjõu riigid ei suuda kindlasti pakkuda neid väärtusi Lääne-Euroopas oodataval tasemel.
Olla Eesti ettevõte ei tähenda Eestis asumist. Meenutagem taasiseseisvumisjärgset esimest aastakümmet, kui Skandinaavia ettevõtted paljud meie edukad firmad üles ostsid. Masu taandumisega on nüüd jõudnud kätte hetk, mil Eesti ettevõtted võiks ise julgemini asutada filiaale ja tütarettevõtteid välisturgudel, liituda või hoopis üle võtta sihtturgude firmasid. Ja seda mitte ainult Balti piirkonnas, vaid palju laiemalt.
Mis on takistuseks? Lisaks sagedasele väikeriigi kompleksile on Eestis vaid teoreetiline rahvusvaheline turunduskompetents. Siinsed spetsid ei adu enamasti välismaiseid mastaape ega kultuurikonteksti erinevust. Sageli on siin ainsaks lahenduseks kaasata selliseid väliseksperte, kes on mingis regioonis või riigis suutnud ka praktikas edu saavutada.
Kindlasti kulub ära ka riigi tugevam abikäsi, mitte ainult eksporditoetused. Kui Eestis on oluline muuta ettevõtjate mõtteviisi ning ärgitada neid mõtlema suurelt, siis välismaal on seni jäänud puudu eeskostest ning aktiivsest meie ettevõtete huvide kaitsest, nagu seda teevad arenenud riigid.
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.
Hetkel kuum
BinDawoodi intervjuu Äripäevale
Võlakirju saab märkida 28. augustini