Jüri Adams: riigi raha tõi erakondadele võlad  

Järgneb Adamsi kõne väljavõte riigikogu stenogrammist:

Kõigepealt aastad 1992–95, see on siis 7. ja 8. Riigikogu valimised kaasaarvatuna. Nendel aastatel Eesti riik ei andnud erakondadele mitte üht senti ja erakonnad ka ei küsinud riigi käest mitte üht senti, valimiskampaaniaid tehti nendest võimalustest või annetustest, mida keegi suutis korjata ja mingisugust spetsiaalselt reguleerivat normistikku selles valdkonnas ei olnud, nii et oli põhimõtteliselt sama nagu on praegu meie naaberriigis Lätis, kus siiamaani on täiesti vastandlikult Eestile olukord selline, et erakonnad ei saa riigi poolt toetust.

Läti ühiskondlikus diskussioonis selles valdkonnas on põhiküsimuseks, et kas ei peaks Eesti eeskuju järgima sellepärast, et on tekkinud olukord, kus on oht, kui vähemalt mõned erakonnad võivad sõltuda üksikute väga rikaste inimeste, keda seal nimetatakse oligarhideks, nende rahakotist, millest võib oletada, et nad siis nagu teenikvad nende oligarhide huve.

Nüüd mõni sõna nende muudatuste tagajärgedest. Nende muudatuste tagajärjed olid arvatavasti sellised, mida muudatuste tegijad kas oma vähese elukogemuse või mõõdutunde puudumise või mingitel teistel põhjustel ei osanud ette näha. Ma lähtun ikka oletusest, et nad tegid oma arusaamiste järgi parimat ja püüdsid olla oma kodumaale nii kasulik kui võimalik, aga hüppeline toetuste kasv viis põhimõtteliselt valimiskampaaniate rahastamise tüübi muutusele. Kui enne 2004. aastat oli niimoodi, et erakond kogus annetused, kogutud annetuste baasil viidi läbi valimiskampaania, siis peale 2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu. Ja need võlad kaeti valdavalt järgmistel aastatel riigi poolt antud toetustest.

See oli üks niisugune põhiline asi. Sellel on mitu naljakat järeldust. Üks on see, et kui enne 2004. aastat tegelesid erakondade juhtkonnad aasta enne valimisi palehigis igalt poolt annetuste hankimisega, siis see intensiivne töökohustus kukkus ühelt poolt ära, erakondades saadi kergemini juhtida ja tööd teha, teisest küljest aga paraku katkes ka paljude suur- ja keskmiste annetajate harjumus regulaarselt teha annetusi valimiskampaaniateks. Nii et see on üks niisugune järeldus.

Teine järeldus, mis sellest tuleb teha, on see, et juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud. See on üks nendest samadest asjadest, mis on analoogilised nagu näiteks kuiva seadusega mitmel pool maailmas. On teatud asjad maailmas, mida on targem mitte keelata, kuna valdav osa inimesi, kes seda keeldu peaksid enda peale rakendama, ei käsitle seda käsitle seda keeldu vajaliku ja õiglasena ja hakkavad seda tegelikuses elus lihtsalt ignoreerima.

Juriidiliste isikute annetused on põhiliselt säilinud, aga need on võtnud sellise kuju, et esiteks, nad enam ei kajastu nendes arvudes, mida erakonnad esitavad Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonile ja mis seal avaldatakse. Ja ilmselt need annetused suurel määral tehakse niimoodi, et mitmesuguste kampaaniakulutuste arved makstakse kinni ja tõenäoliselt sellega kaasneb päris palju raamatupidamislikku võltsimist. See on ühesõnaga teine järeldus: legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis nii-öelda varikampaaniamajandus, mis on küllaltki mahukas ja mille suurust ma püüan ka edasi natuke iseloomustada.

Siis võiks veel ühe tulemusena öelda, et kuna 2009. aasta mitmesugused normid, mis kindlasti ei olnud täiuslikud ja lõplikud, visati 2003. aastal välja, siis põhimõtteliselt avanes tee legaalsel viisil teostada seda, mida ajalooliselt meil on nimetatud administratiivse ressursi ärakasutamiseks, see tähendab põhiliselt kohalike omavalitsuste rahaliste või muude võimaluste ärakasutamine poliitiliste kampaaniate läbiviimiseks. Mulle tundub, seda on nüüd ka ajalehed või meedia küllaltki kinnitanud ja kinnitavad ka eksperdid, et küllalt massiliselt käivitusid nähtused, mis näiteks meist idapoolsetes riikides on tihtipeale tuntud venekeelse terminiga otkat, mis tähendab sisuliselt, et ettevõtjaid kohustatakse kandma teatud osa oma tulust üle, kas kellelegi konkreetsele ametnikule või võimulolevale erakonnale või leitakse mingisugune teine illegaalse sundmaksustamise nähtus. Ma arvan, et sellel on ka teatud põhjuslik seos 2003. aasta pöördega.

Nüüd edasi. Natuke hinnata erakondade vajadust raha järele ja kampaaniakulutusi – see ei ole väga kerge sellepärast, et vähemalt minule ei ole teada, kas kuskil on säilinud mingisugused arvandmed 2003. aastast ja varasematest aastatest. 2004. aastast alates on arvaandmed olemas siin Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni koduleheküljel avaldatud aruannetes ja nendest saabki nagu hetkel lähtuda. Nende aruannete järgi tuleb välja umbes selline üldine pilt, et viimaste Europarlamendi valimiste üldkulud olid erakondadel deklareerituna kuskil 26 miljonit krooni. Me arvestame neid keskmiselt ühe Europarlamendi koha kohta siis umbes 5 miljonit krooni. Seda kinnitavad ka mu ekspertide arvamused. Nüüd, mis puutub Riigikogusse, siis 2007. a on erinevad – ma ei saa kahjuks teile seda tabelit näidata, aga see on olemas ka korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni aruandes, aga n-ö suuremad ja edukamad erakonnad finantseerisid kampaaniat keskelt läbi kuskil 1,5 miljonit krooni umbes saadud Riigikogu koha kohta.