Elu võimalikkusest füüsilisest isikust ettevõtjana

FIE ettevõtlusvormina on kõige lihtsam ettevõtluse vorm, seega ka kõige kergemini alustatav ja õige ettevõtluskeskkonna puhul ka tööjõuturgu parandav abinõu. Samas on FIE ka kõige haavatavam ja heidutatavam ettevõtja. Ka kõige väiksem muutus, nt sotsiaalmaksu järsk tõus või registrite muutmine, päädib tuhandete FIEde tegevuse lõpetamisega. Lisaks on ta kehvemas konkurentsiolukorras (kulude kandmine, vastutus, pension, haigusraha jne) kui teised ettevõtlusvormid.

FIEd eelistavad lihtsust ja kindlust, kehtiv aruandlussüsteem on nende jaoks aeganõudev ja keeruline. Seega oleks mõistlik alternatiivina luua FIE-le lihtne, selge ja stabiilne regulatsioon, et ta saaks ise oma töödega hakkama. Kahjuks oleme läinud rohkem ettevõtluse suurvormide teed, püüdes asendada FIEd osaühingutega. Kuid nii nagu mustikapõõsas ei ole üldjuhul asendatav mastimänniga, pole ka FIE asendatav osaühinguga. Ja küsimus ei ole üldse osakapitali sissemakses.

Esiteks toob osaühingu tööshoidmine kaasa hulgaliselt bürokraatiat ja raamatupidamise keerukuse. Samuti ei anna osaühingu loomine selle loojale veel sotsiaalseid garantiisid, peab leidma ka raha endale palga maksmiseks. Lisaks käibemaksuga seotud küsimused. Seega, FIE kui kõige lihtsam ettevõtlusvorm on meil tugevasti alahinnatud.

Kui pakuti välja kaks majanduse elavdamise instrumenti: FIEde tegevusloamaks ja sotsiaalmaksu ülempiir nutikatele töökohtadele, siis möönsid riigijuhid mängleva kergusega, et sotsmaksu ülempiir tuleb seada ja see maksab palju, aga FIEde puhul me maksusüsteemi ei kõiguta. Kurbloolisus on selles, et mõlemad on vajalikud ja täiendavad üksteist. Kui ülempiir tekitab küll esialgu augu eelarvesse, kuid toob tulevikus selget tulu, siis tegevusloamaks kui alternatiivvariant ei tekita mingit kulu, vaid ilmselgelt stabiliseerib laekumisi eelarvesse.

Muide, väga õige on luua mehhanismid, mis soodustavad nutikate töökohtade ja ekspordile suunatud töökohtade tekkimist. See ei ole mitte ainult õige, vaid ka ainuvõimalik viis jääda ellu globaliseerunud maailmas. Iga paluke, mis kukub meile globaalse majanduse pidulaualt, on meie mastaape arvestades tohutu mahuga, võrreldes koduturu võimalustega.

Kuhu siin siis väikeettevõtja paigutub? Millegipärast arvame, et FIE on vaid mingi viisumeister või käpikukuduja. Ei, see on väga kirju seltskond, kes võiks ja peaks kaasa lööma ka nutikate töökohtade kontekstis ja mitte kui peidetud töösuhe, vaid kui ettevõtja. Samas on nutikate töökohtade tekkimisel tarvis tohutut hulka teenuseid ja tugitegevusi, milleta nutikad töökohad ei suudagi toimida. Majanduses nagu looduseski on kõik omavahel seotud kas sümbioosis või toitumisahela kaudu.

Olen tuliselt selle poolt, et ettevõtja parim raamatupidaja on tema kontonäit, kuid iga kord ja igas äris ei ole võimalik kaardimakseid teha ning kõik ei ole ka arvutitega piisavalt sina peal. Kas me seepärast lülitame inimese ettevõtlusest välja? Või seepärast, et ta ei tea täpselt, mida ta võib kanda kuludesse, mida mitte? Kas majanduskeskkonnal oleks parem, kui see inimene lõpetaks oma tegevuse ja otsiks palgatööd? Või las ta vajub illegaalse tegevuse sohu? Ja siis me kontrollime teda ja karistame teda ja… mis edasi?

Siin ongi see kõige tähtsam, et me säilitaksime ja suurendaksime liikide ja vormide rikkust mitte ainult looduskeskkonnas, vaid ka majanduskeskkonnas. Tähtis on ettevõtlusjulguse ja ettevõtlustahte toetamine, ja mitte ainult sõnades. (Muide, ühe seadusliku ettevõtlusvormi halvustamine ei tekita kindlust.) Kes tunneb ennast kindlamini, ostes tegevusloa, see ostku. Kes tahab pidada oma raamatupidamist internetis, pidagu seal, ning kes tahab pidada oma bilanssi ruudulises vihikus, see pidagugi seda ruudulises vihikus.

Kordan veel: FIEde tegevusloamaks oleks alternatiiv, mitte ainus võimalus, seega: keda ei huvita, võib rahulikult jätkata vanaviisi. See ongi valikuvabadus. Ärgem otsustagem kõike oma kõrgest kantslist ära, laskem inimestel ise valida. Peaasi, et nad oleksid rahul, suudaksid toita end ja oma peret ning täita oma kohustusi riigi ees.

Treenigem endas rohkem sallivust. See ei ole just päris demokraatia, kui meil on võimalikud vaid kaks arvamust: õige arvamus ja vale arvamus. Seega me peaksime majandusse suhtuma samamoodi nagu metsa - seal peab olema kohta nii mustikale, pihlakale kui ka kadakale. Ainult mastimändide metsa ei ole olemas.