On uus seadus alati vajalik?

Samal ajal ärgem unustagem, et sama arvu töökohtade loomiseks vajame nüüd rohkem ettevõtlikke inimesi kui enne. Kas me mitte selle pideva muutmisega ja selle kaudu halduskoormuse kasvuga ei tapa ettevõtlikkust nii mõneski ettevõtlikus inimeses lõplikult? Ei pea olema nobelist, et aru saada, et lisaks iga üksiku töötuks jäänud inimese eest hoolitsemisele tuleb oluliselt suuremat tähelepanu pöörata ettevõtlike inimeste - ettevõtjate - toetamisele ja julgustamisele töökohtade loomisel.

Oleme küll teinud märkimisväärseid edusamme ettevõtluse alustamise barjääride vähendamiseks, uuest aastast ei nõuta algajatelt kapitalistidelt isegi mitte kapitali olemasolu, kuid halduskoormuse vähendamine tegutsevate ettevõtete õlult on jäänud laias laastus siiski deklaratiivseks.

Aastaid oleme rääkinud riigieelarve ja kohalike eelarvete vahendite säästlikumast ja efektiivsemast kasutamisest avaliku teenuse pakkumisel. Praegu, pea kakskümmend aastat pärast riigi taasiseseisvumist oleme aga sunnitud tõdema, et olukord selles vallas on kaugel ideaalsest. Oleme selle aasta jooksul küll jõudmas riigihangete seaduse põhimõtteliste muudatusteni ja täpsustusteni, kuid ärgem unustagem, et märkimisväärne osa eelarvevahenditest kasutatakse ära ostude kaudu, mis jäävad riigihanke piirmääradest allpoole. Just sel põllul näen ulatuslikku tegematajätmist.

Tuleb tunnistada, et aasta jääb meelde nii mõnegi negatiivse trendiga ka majanduskeskkonna kujundamisel. Tihti polegi probleem ühe või teise otsuse sisus, vaid viisis, kuidas selleni jõutakse. Siinkohal tuleb otsa vaadata ka poliitikutele. Initsiatiivid ja eelnõud, nagu plastikkotiaktsiis või võlakaitse seadus, on jõudnud riigikogu menetlusse ilma igasuguse eelneva avaliku aruteluta, mõjude analüüsita ning kaasamise põhimõtteid eirates.