Ettevõtja vedas kriisist välja

Eesti majandus kasvas II kvartalis üle 3%, seega võib majanduskriisi lugeda lõppenuks. Vähemalt ametlikult. Mõistagi on veel liiga vara alustada peatükiga "Saadud õppetunnid", ent võime siiski mõelda, kuidas jätkata.

Sooviksin üles kutsuda kõiki majandussektoreid haaravale laiapõhjalisele Eesti majandusarengule. Kui makromajanduslike koondnäitajate muutused protsentides on kahekohalised, ei ole tegu üldise ja kõikehõlmava, vaid õrna, haavatava majanduskasvuga. Õrnad asjad näevad kenad välja, ent lähevad pisut karmima kohtlemise korral katki. Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul teinud läbi tohutu majandusliku arengu. See on olnud äärmiselt habras ja lõkse on olnud palju. Ent arenguredelil kõrgele jõudmine on tõestanud, et kiire, kuid haavatav areng oli seda väärt. Nüüdseks oleme jõudnud redelipulgale, millelt kukkudes võime jalad murda. Seega on ainus mõistlik lahendus tasakaalustatud areng.

Toon mõned näited. Kui 2002. aastal olid Eesti pankade laenud ja hoiused võrdsed, siis 2008. aasta lõpuks kerkis laenude suhe hoiustesse 175%ni. Selline tasakaalustamatus tekitas mulle. Praeguseks on laenude ja hoiuste suhe oluliselt langenud ning jõudmas 145%ni. Nüüd on pangad väga heas seisus ja koondpilt viitab stabiilsusele. Ka valitsussektori võlakoorem on väga väike ning valitsusel on likviidseid reserve. Seega liigub bilanss stabiilsuse suunas ja ka kõige mustema stsenaariumi korral on meil puhver tuleva aasta lõpuni olemas.

Peamiselt tulenes Eesti II kvartali majanduskasv tööstustoodangu kasvust. Sellest "imelisest" kasvust on palju räägitud, reeglina kantakse see odava tööjõu või odava alltöövõtu arvele. Tahaksin vastu vaielda - olen vestelnud paljude ettevõtjatega ning külastanud paljusid tehaseid ja talusid. Leian, et Eesti tootjad on olukorraga kohanenud. Ma leian ka, et valitsuse sammud avaliku sektori kulude kärpimisel võimaldasid erasektoril olukorraga kohaneda. Tehased kärpisid kulusid ja püüdsid tõhusamalt tegutseda, ent nad otsisid ka uusi turge. Kui enne kriisi eksporditi 20% toodangust, siis see number on tunduvalt suurenenud! Meie konkurentsieeliseks ei ole kvantiteet. Tegelikult toodame üsna tavalisi asju kõikide tööstusharude väärtusahelate kõikides osades. Me peamiseks eeliseks on paindlikkus. Me töötame Euroopaga samas ajavööndis, samade äristandardite järgi ja täidame tellimused kiiresti. Nii pole sugugi üllatav, et krooniliseks muutunud jooksevkonto defitsiit on kadunud. Eelmise aasta algusest on jooksevkonto igas kvartalis olnud ülejäägis.

Tagasi vaadates võime öelda, et sisenõudlusele keskenduvad sektorid kasvasid liiga kiiresti. Naasmine tegelikkusesse on pühkinud ülemäärase nõudluse, jättes paljud töötuks. Tööpuudus küll enam ei kasva, ent on ohtlikult kõrge. 1,3 miljonist elanikust moodustab tööjõud ca 690 000 inimest. Neist 128 000 on töötud. Me ei saa rääkida stabiilsusest enne töötuse langemist alla 10%.

Jah, oleme läbinud kiire majandusarengu, kuulume OECDsse, ELi, NATOsse, peagi ka eurotsooni. Loodan, et areng kujuneb stabiilsemaks. Ka majanduse struktuuris peaks valitsema tasakaal. Liialt ebakindel on tugineda üksnes kõrg- või nanotehnoloogiale. Tahaksingi võtta hoo maha püüdluses teadmistepõhise majanduse poole ja teha ettepanek liikuda integreeritud laiapõhjalise majanduse poole. Teadmispõhises ühiskonnas on vaja igat liiki teadmisi, ka selle kohta, kuidas majandada pagaritöökoda.

Ettekanne konverentsil "Rootsi Äriauhind 2010", 26.10.2010