Elekter inimeste huvides

Kahetsusväärsel kombel on viimasel ajal levinud taastuvenergia toetuste muutmise kohta palju väärarusaami ja eksitavat käsitlust, kus üksikisikute ja -firmade huvid on seatud kõrgemale tarbija huvidest. Riigi energiapoliitika on tunduvalt mitmetahulisem, kui pealiskaudsel käsitlemisel näib.

Riigil on olemas energiapoliitika ja arengukavad, mis sündisid tuliste debattide käigus - Eesti riigi eesmärk on tagada varustuskindlus võimalikult väikse keskkonnakoormuse ja põhjendatud hinnaga.

On selge, et taastuvenergia kasutamine elektritootmises peab Eestis kasvama. Oleme võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse jõuda aastaks 2020 25%-lise taastuvenergia osakaaluni energia lõpptarbimises (soojus, elekter, transport kokku). Eesmärgi täitmiseks tuleks toota ca 2 TWh taastuvelektrit. Praeguse subsiidiumi (84 senti/kWh) juures tähendaks see aastast kulu ca 1,68 miljardit krooni. Samas näitas konkurentsiameti analüüs, et suur osa taastuvenergia tootjaist teenib tulusust 20-40%. Sellest poleks ehk lugu, kui see toimuks reguleerimata turu tingimustes. Aga olukorras, kus liiga suure kasumi maksab kinni subsiidiumi kaudu tavaline elektritarbija, pole ülemaksmine õigustatud.

Kui praegu on hinnatõus kujunemas majanduse keskseks murekohaks, siis elektri hinna langus kuni 9 senti kWh kohta on üks olulisemaid vahendeid hinnatõusu ohjeldamiseks.

Eestile on jätkuvalt võtmetähtsusega täiendavad investeeringud energeetikasse, kuid see peab olema tarbijale jõukohane. Pikaajaliste eesmärkide elluviimiseks on vaja parandada ka vigu. Ja taastuvenergiatasude määr senisel tasemel on viga. Majandusministeerium mõistab taastuvenergiatootjate muret, mis puudutab investeeringute kaitset. Kindlasti ei lase me juhtuda olukorral, kus taastuvenergia tootjad lähevad põhjendamatult pankrotti.

Taastuvenergia toetuse suurus peaks meie ettepanekul hakkama sõltuma elektri turuhinnast. Kui turuhind on kõrge, ei ole vaja niipalju toetust ja vastupidi. Tootjatele oleks garanteeritud 10% tootlikkus varadelt, mis on Euroopa kontekstis mõistlik pakkumine.

Palju on näidatud näpuga ka biomassi kasutamisele Eesti Energia põlevkivi kateldes, mis annab täpselt samamoodi tulemuseks väiksema põlevkivi kasutamise ning puhtama elektri. Lihtsalt sellepärast, et tegemist on suurema ettevõttega, ei peaks teda ebavõrdselt kohtlema.

Varustuskindluse toetust uutele põlevkiviplokkidele, mille suurus sõltub CO2 hinnast, võib nimetada julgeolekutasuks. Eleringi juulis avaldatud varustuskindluse raport ütleb otsesõnu - vaatamata taastuvenergeetika võimsuste juurdekasvule on Eesti ilma uute põlevkiviplokkideta elektritootmise mõttes alates 2016. aastast defitsiidis. Põlevkiviplokkide toetuse juures on oluline märkida, et selle finantseerimine ei jää elektritarbija kanda, vaid kava kohaselt maksab riik selle kinni heitmekaubanduse tuludest.

Arvestades, et 1,2 miljardi aastase kuluga saame ligi 600 MW varustuskindlust tagavaid jaamasid, saame võrreldes taastuv- ja koostootmiseelektrile makstavate summadega ühiku kohta tunduvalt rohkem energiajulgeolekut. Seda auku, mis tekib suurte põlevkiviplokkide sulgemisest (suurte katelde direktiivile mittevastavuse tõttu), ei suuda katta ei tuuleelektri- ega koostootmisjaamad. Taastuvenergia osakaalu tuleb suurendada, kuid ka tulevikus on oluline roll koostootmis- ning põlevkivijaamadel.

Ehk arutada tuleb selle üle, kuidas maksta nii palju kui vajalik ja mitte rohkem. Nii lihtne see ongi.