Koostöö aitab nii kodu- kui ka välismaal turgu võita

Küsimus koostööst ja klastritest on toiduainetööstuses niisama aktuaalne kui mõnes teiseski tööstusharus. Ehk isegi aktuaalsem, sest tegemist on Eesti suurima töötleva tööstuse haruga, kus konkurents on olnud alati väga tihe ning alates Eesti ühinemisest ELiga on see veelgi tugevnenud.

Koostöö ja klastrid on ka 7. oktoobril toimuva Tallinna ettevõtluspäeva keskne teema, mis näitab probleemi olulisuse rõhutamist lisaks riiklikule ka kohaliku omavalitsuse tasandil.

Ekspordipartnerite puhul hinnatakse tegelikult kahte asja: tarnekindlus ja mahud. Siin tulebki mängu koostöö ja klastrite tegevus. Ehkki Eesti toiduainetööstuse ettevõtted on arenguvõimelised ja nende toodang konkurentsivõimeline ka maailmaturul, oleme suurel turul siiski väikesed tegijad. Küsimus ei ole ainult mahtudes, vaid ka meie oskustes leida globaalsel turul oma koht ning osata seal kinnistuda. See tähendab professionaalseid turu-uuringuid, efektiivseid läbirääkimisi, edasimüüjate otsinguid, turust lähtuvaid tootearendusi jms.

Lihtne näide. Kohukesed on võrdlemisi unikaalne toode, millel oleks ilmselt koht paljude riikide elanike toidulaudadel.

See tähendab miljoneid kohukesi, mille tootmine käib ilmselt ühele ettevõttele üle jõu. Kas istuda oma väikeste koguste otsas ning taluda suhteliselt kõrget toote omahinda? Või teha koostööd ning leida private label'i all toode, mida üheskoos valmistada ja eksportida? Lisatöö tooks ka lisakasu, pluss töökohtade säilimine või uute loomine. Just isiklik kasu paneb ettevõtted ühiselt tegutsema ja ergutab neid (konkurendiga) koostööle.

On selge, et suurematele turgudele suudavad siiski minna ja seal püsida vaid suurettevõtted, mis muidugi ei tähenda, et väikeettevõtjatel ei oleks võimalusi arenguks, seega ka koostööks. Eesti Toiduainetööstuse Liit on korraldanud Eesti parima toiduaine konkursse ka väikeettevõtjatele. Need pakuvad võimalusi oma tooteid laiemalt tutvustada, teha end nähtavaks, leida teisi tegijaid, sõlmida ühiseid tarnelepinguid.

Vaieldamatult rikastavad väiketootjaid meie toidulauda, kuid kahjuks on nende toodangut suurtest kaubanduskettidest vähe leida. Koostöö kaubandusega on küll paranenud, kuid arenguruumi on veel küllaga. Võtame sibulad või kartulid. Miks ei võiks väiketootjad koopereeruda, sõlmida kauplustega kindlate mahtude peale lepingud. Ühelt poolt saaksid tootjad kindluse, et nende toodang leiab ostja, teiselt poolt tagab see kauplustele tarnekindluse.

Väiketootjate võimalused on tegelikult suuremad, kui praegu suudetakse ära kasutada. Vaadake ringi meie ökopoodides - kust küll neid tooteid meile ei impordita. Ometi suudaksid kohalikud tootjad neid ise toota - kas või näiteks ökomüslit. Seda enam, et praegu on võimalik ELi fondidest taotleda raha ettevõtluse alustamiseks. Iseküsimus on, kas ökotooted ongi vaid väiketootjate pärusmaa. Külastades Anuga messi, on näha, et suurtootjad on lisanud oma sortimenti julgelt erinevaid ökotooteid. Arvatavasti läheb nii ka Eestis.

Väiketootjate koostöö osas on märgata teatavat edasiminekut. Selle aasta kevadel moodustasid mitmed Kagu-Eesti toiduainetööstuse esindajad koos Eesti Maaülikooli, põllumajandus-kaubanduskoja ja regiooni maakondlike arenduskeskustega toiduklastri.

Ettevõtmine väärib kiitust ja järeletegemist. Muidugi ei ole klaster mingi võluvits, vaid nõuab nii tugevat eeltööd ühisosa väljaselgitamiseks ning pingutust, et koostööst võidaksid tõepoolest kõik osalejad. Ja tuge riigilt ning kohalikult omavalitsuselt.

Tallinna ettevõtlusameti tegevus klastrite toetamisel väärib kindlasti esile tõstmist.