Müügimaks valijat ei puuduta

Oleks primitiivne arvata, et müügimaks oleks vaid protsendi lisamine müügihinnale, ja raha laekumine on tagatud.

Müügimaks võib mõjutada majandust kahel viisil: esiteks, kui tegemist on majanduskasvuga, võetakse tarbijalt lihtsalt maksu jagu rohkem raha ja kõik harjuvad sellega, ning teisel juhul, kui tegemist on langeva majandusega, võetakse raha ettevõtjatelt.

Tegelikult on müügimaks poliitiliselt lausa perfektne instrument - see peaaegu ei puuduta tarbijat (loe valijat), kuna tarbija ei ole valmis rohkem raha välja andma või tal lihtsalt ei ole, mida välja anda.

Näitas ju ka käibemaksu tõstmine, et tegelikult on enamiku kaupade hind hoopis langenud. Raha, majanduse vereringe, ei tule lihtsalt juurde ega kao samuti, see läheb vaid ühest taskust teise. Millisest taskust siis tuleb müügimaks ja millisesse läheb? Maksude eesmärk on ju ümberjagamine, kelleltki võtta ja kellelegi anda või kogukonnale mingit teenust pakkuda. Käibemaksu tõstmine oli nagu kiirmeetodil juustu valmistamine, osa järgmise aasta saagist (loe tulumaksust) saadi kätte kohe ja kiiresti, oli see siiski saagi ümberjagamine ühe hoidla ehk riigieelarve piires.

Praegusel ajal, kui kaubandus vintskleb oma eksistentsi eest võideldes ühest kampaaniast teise, ei saa seda maksu tarbijatele edasi kanda. Ilmselt peab kaupmees oma turujõudu kasutades survestama veelgi tarnijaid.

Ega tarnijatel muud üle jäägi kui veel kord "optimeerida" oma kulutusi. Laias laastus on selleks kaks võimalust: vähendada kasumlikkust, kellel seda veel on, või vähendada kulutusi, sh töötajate palku. Esimesel juhul väheneb riigieelarvesse laekuv tulumaksusumma, teisel juhul väheneb üksikisiku tulumaksu osa ning kahjuks ka sotsiaalmaks.

Kurbloolisus on selles, et igasugune maksutõus võib käivitada uue spiraalreaktsiooni. Kui töötaja palk väheneb, on tal ka poodi vähem asja, mis omakorda viib tarnijate ja kaupmeeste survestamiseni.

Kuigi esmapilgul on tegemist peaaegu täiusliku ümberjagamissüsteemiga riigi eelarvest kohaliku omavalitsuse eelarvesse, võivad allakäigu spiraali käivitumisel kaotajaks jääda kõik. Üks on aga täiesti selge, riigieelarve kaotab miljoneid.

Omamoodi Pandora laeka avas paadimaksu kehtestamine kohaliku maksuna, mis tegelikult osutus tänu juriidilistele knihvidele üleriigiliseks maksuks.

Milleks jääda pidama saavutatule, miks mitte minna edasi? Arvestades tekkinud värsket kogemust liisitud toodete juriidilise aadressiga võiks ju kehtestada "kohaliku majamaksu", "kohaliku automaksu", "kohaliku külmkapimaksu" jne ja korjata pealinna eelarvesse "kohalikku maksu" kogu riigi ulatuses. Tegelikult on idee seda jumekam, et teoreetiliselt võimaldab "kohalikku maksu" koguda kogu maailmast.

Ja nii nagu müügimaksuga, võetakse siingi tegelikult matti kellegi teise karjamaalt ehkki juriidiliselt on kõik korrektne. Siiski usuvad mõnedki inimesed veel, et avalik teenistus ei pea mitte ainult käituma õigesti, vaid see peab ka niimoodi välja paistma.