Töötleja kahe tule vahel ehk kes määrab leiva-saia hinna

Tarbijad on muutunud väga-väga hinnatundlikuks ning põhiosas müüvadki n-ö kollased sildid poodides. Kuna leib on suure toiteväärtusega toiduaine, siis leiva tarbimine on püsinud suhteliselt stabiilne, rukkileiva tarbimine on viimastel aastatel veidi tõusnud. Samas on turg ümber jaotunud. Kõige rohkem on kahanenud nõudlus just kõrgema lisandväärtusega toodete puhul - täisteraleivad, terasaiad ja muud sarnased tervislikud tooted, samuti pagari- ning kondiitritooted.

Samas võib öelda, et tarbijate teadlikkus tervislikest toodetest on täienenud ja valmisolek nende eelistamiseks turu-uuringute andmetel eestlastel kõrge, kui ainult rahakott lubaks. Kuna igapäevaselt peab leib ikka laual olema, siis tarbijad nii käituvadki.

Õnneks on meil praeguseks olemas (võrrelduna 1990ndate keskpaigaga) kindel sihtrühm tarbijaid, kes ka rasketes oludes ei pea oma toitumisharjumusi muutma ning tänu teadlike tarbijate osakaalu kasvule tegeletakse leiva- ja pagari- ning kondiitritööstustes agaralt ka tootearendusega. Viimasega tegelevad ikkagi ennekõike suured ettevõtted, kel on ka rohkem ressursse ja teadmisi.

Viimane näide innovatsioonist leivatööstustes on Leiburi Saib, mille tootearendusprotsess kestis pea kolm aastat.

Teravilja kokkuostuhinnad, mis 2007.-2008. aastal kiiresti tõusid, on praegu langenud nii Eestis kui ka maailmaturul. Hinnalanguse põhjused on teraviljavarude paranemine ja ülemaailmne majanduslangus, mis ei soodusta tarbimise kasvu.

Toiduainete puhul tuleb vaadata tarneahelat tervikuna: tootja-töötleja-kaubandus-tarbija. Töötleja asub kahe osapoole - põllumajandustootja ja kaubanduse - vahel ning lõppkokkuvõttes valib tarbijana, mida osta. Kui vaja, tuleb pingutada tarneahela kõikidel lülidel.

Peame endale aru andma, et ükskõik millise kauba müügihinna määrab turg ja me ei sa turult küsida kõrgemat hinda, kui tarbijad on nõus või võimelised maksma. Pean õiglaseks, et tooraine kõige suuremad väärindajad ehk siis töötlejad peaksidki saama suurima kasumi.