Analüüs: kas euro hädad on lõppenud?

Isegi kõrvale heitma kõige pühamaks peetud põhimõtted – olgu need euroala keskpanga iseseisvus või aluslepingutesse raiutud mantra, et iga euroala riik vastutab ise ühiselu reeglitest kinnipidamise eest ja patustajatele appi ei minda.

Kreeka kriis on need reeglid pea peale keeranud. Kuid rahaga üksi – uute laenude ja laenugarantiidega – euroala probleemide olemust ei muuda ning on oht, et kui turgudel esimene eufooria vaibub, on euro taas löögi all. Hiiglaslik abipakett ei lahenda euroala suurtes võlgades riikide maksejõuetuse probleemi ega puudusi ühise rahaliidu ülesehituses ja toimes – küll aga võidab aega, et seda kõike teha, raputades turjalt näljase hundikarja, nagu Rootsi rahandusminister turgude rünnakut iseloomustas.

Ühine kriisiabi ei tule heast südamest, vaid sellel on kõrge hind ja sellega on seotud ranged tingimused – Kreekal tuleb veel järsemalt makse tõsta ja kulutusi kärpida, niisamuti Hispaanial, Portugalil ja Iirimaal, mis tähendab majanduskriisi süvenemist ning vindumist aastateks. Kas aga nende riikide kodanikud nii karmi säästukuuriga lepivad? Võlgade vähendamine majanduslanguses ja kõrge tööpuuduse olukorras on eriti vaevaline. Telepilt Kreekast ei ole just julgustandev. Ülemäärane defitsiit on aga 25 riigil 27-st, erandiks vaid Eesti ja Rootsi. Euroala normidest kinnipidamise lubadust on rikutud euro käibeletulekust alates – enam usaldusväärsust lisab seekord ehk IMFi kaasamine. Paljud majanduseksperdid, sh Harvardi ülikooli professor Kenneth Rogoff on jätkuvalt veendunud, et Kreekal ja võibolla ka teistel riikidel pole võlgade restruktureerimisest pääsu.