Ministeerium: seadus karistab kurjategijat, mitte ajakirjanikku

Ministeerium rõhutab, et allikakaitse piirangud on eelnõusse sisse kirjutatud mitte selleks, et karistada ajakirjanikke, vaid selleks, et oleks võimalik karistada neid kurjategijaid, keda ilma ajakirjaniku ütlusteta süüdi mõista ei oleks võimalik. Nimelt peab ajakirjanik informaatori isiku avaldama, kui kohtunikul ei ole teatud kindlate kuritegude puhul võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada. Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik.

Tsiviil- ja halduskohtumenetluses mingeid erandjuhte ei ole ja ajakirjanikul on igal juhul õigus allikakaitsele tugineda.

"Seega – eelnõu ning kehtiva korra vahe on selles, et praegu on võimalik nõuda, et ajakirjanik annaks kohtumenetluses ütlusi ükskõik millise kaasuse puhul, st olgu siis tegemist kriminaal-, haldus- või tsiviilasjaga, eelnõu järgi aga üksnes kriminaalasjades ja teatud kuritegude puhul," teatab justiitsministeerium.

Ministeerium rõhutab ka seda, et eelnõus loetletud teise astme kuritegude puhul teeb otsuse, kas kohustada ajakirjanikku ütlusi andma ja allikat avaldama iga konkreetse juhtumi korral kohus.

Eelnõu puudutavast meediakajastusest jääb pahatihti mulje, nagu tuleneks ka nende kuritegude puhul ütluste andmise kohustus ajakirjanikele automaatselt ja ilma kohtu nõudmiseta.