Philippe Jourdan: kasumi teenimine on osa kristlase tööst

Miks üldse ja millise pädevusega peaks kirik sõna võtma  nendel teemadel, mis ei puuduta religiooni või igavest elu, vaid meie maapealse elu korraldust?

Sest mitte kunagi varem kui praegusel ajal ei olnud nii tugev mulje, et maailma majandus ja ühiskondlik kord vajab palju enamat kui uusi seadusi, uut kontrolli ja uusi meetmeid. Ta vajab uut vastutustundlikkust, uut suhtumist enda ja teiste töösse.

Paavst tõestab, kuidas on võimalik panna inimene majandusliku ja ühiskondliku korra keskmesse. Globaliseerumine ise ei ole pime ja pidurdamatu sotsiaal-majanduslik protsess, vaid inimeste tegevuse tagajärg, mida inimene ise saab kujundada ja suunata vastavalt oma vajadustele.

Mulle meenub lugu mida ma kunagi lugesin. Euroopas, suurte katedraalide ehitamise ajal, raius kolm töölist kive. Neil olid samad oskused ja tööülesanded. Kui esimese käest küsiti: "mida sa teed?" vastas ta: "ma raiun kive". Teine vastas samale küsimusele: "ma teenin oma perele leiba" ning kolmas hoopis: "mina, ma ehitan katedraali". Üks ja sama tööülesanne, kolm väga erinevat suhtumist.

Kas kristlase jaoks kasumi otsimine on halb tegu? Kindlasti ei ole. See on isegi osa tema tööülesannetest. Kas pühendumine oma tööle takistab vooruslikku elu? Kindlasti mitte. Aga inimene peab rohkem teadvustama, et ta ei ole loodud ainult, et täida tööülesandeid või teenida oma palka, vaid ta ehitab ühiskonda, nagu kunagi ehitati katedraale.

Ei piisa sellest, et me vaatame töö eetilisi ülesandeid kui rasket aga vajalikku isiklikku askeesi. Eetiline elu ja vastutus ühishüve suhtes on vajalikud, sest nad teevad inimese suuremaks, annavad sügavamat ja globaalsemat arusaamist maailmas toimuvatest protsessidest, ja lõpuks osutuvad kõige efektiivsemaks töö korralduse viisiks. Sipelgas töötab teadmatult oma liigi huvides. Teatud instinkt või ettemääratus paneb teda tegutsema kõikide heaks. Tema ei loe. Loeb ainult kollektiivsus.

Aga inimene ei ole sipelgas. Tema saab ainult inimese viisil, see tähendab teadlikult ja vabalt töötada kõikide huvides. Ja mingil määral, mida rohkem kasvab  teadvustamine tema ühiskondlikust rollist ja vastutusest, seda inimlikumaks inimene ise muutub.

Ja tema puhul, on eriline see, et ühiskondlik vastutus ei vähenda inimese kui isiku tähtsust, sest inimeste ühiskond on ja peab olema üha rohkem inimesekeskne. Ta ei otsi peamiselt oma liigi püsimist või levitamist, nagu näiteks loomade "ühiskonnad", vaid inimese väärtustamist.