Valitsusel hea, rahvas sipleb

Valitsusliidu hinnangud 2010. aasta eelarvele on ülimalt lootusrikkad, kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda - eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik me mured.

Koomiliselt kõlavad arvamused, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendatakse. Eriti hästi pidavat minema omavalitsustel ja põllumeestel, kes saavad tulu juurde. Selline demagoogia mõjub pilkavalt - omavalitsuste eelarve väheneb ligi kolmandiku, valdade kaudu jääb inimesteni jõudmata miljardeid kroone.

Kõik omavalitsusüksused täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, laste - ja kultuuriasutuste, sh spordirajatiste, hooldekodude ja terviseasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, transporti. Peavad korras hoidma teed ja tänavad.

Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel 2010. aastal tänavusega võrreldes saamata üle 2 miljardi, 430 miljonit sellest võtab riik tugevama õigusega.

Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 miljoni võrra - eelmise aasta 1,43 miljardilt 1,1 miljardile. Lisaks väheneb ka hariduskulude toetus 3,49 miljardilt 3,1 miljardile, teederaha koguni 633 miljonilt 178-le.

Ehkki IRL ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid EList tulev tugi, mis on meile määratud, kuid oma riigi panus väheneb. See näitab valitsusliidu suhtumist maaettevõtjatesse. Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, kõlavad optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt.

Üksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde.

Oleme hulk aega oodanud valitsuselt plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest. Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Kärpeid tehakse nii rahva, omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvel.

Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.

Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis kujuneb üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta, meil 1736 krooni. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda ELi alammäärast kõrgem. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 miljonit, mis praegu nn top-up'ist puudu jääb.

Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem - kõik peavad ellu jääma. Riigi, omavalitsuste ja perekonna eelarvet tuleb vaadata terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.

Tõsi, 2010. aasta riigieelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on majandusele ja inimestele liiga kõrge. Suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Valitsus saab hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.