Maale peab jääma apteeke

Juba pikemat aega on ajakirjanduses olnud teemaks käsimüügiravimite lubamine või mittelubamine müüki väljaspool apteeke. Veidi aega tagasi võisime kõik lugeda uuringust (Faktum&Ariko, september 2009), mille kohaselt käsimüügiravimite müügi lubamist väljaspool apteeke hindavad apteekrid kui nende hukule määramist. Alahindamata probleemi tähtsust, on apteekide toimetuleku seisukohalt käsimüügiravimitest veel olulisemaid teemasid. Peateema on see, miks on apteekide majanduslik seisukord selline nagu see parasjagu on.

Apteekide peamine sissetulekuallikas on ravimite müük. Ravimite müügil ei ole hinnakujundus vaba, vaid nii jaemüügil kui ka hulgimüügil on kehtestatud juurdehindluse piirmäärad. Jättes kõrvale nende piirmäärade kehtestamise õigusliku regulatsiooni, mille kohta on õiguskantsler juba aastaid tagasi kirjutanud, et selline põhiseadusevastane olukord tuleb kiires korras lõpetada, mõtleks korra piirmäärade suuruse üle. Juristina ei ole mina pädev ütlema, kui palju neid piirmäärasid tuleks tõsta, kuid regulatsioon, mis viib maa-apteekide kadumisele on kindlasti vastuolus põhiseadusega. Riigi ülesandeks on tagada, et ravimid oleksid kättesaadavad üle Eesti, mitte ainult Tallinnas. Kahjuks ei ole võimalik kättesaadavust täpselt mõõta - puudub tervishoiuteenuste kättesaadavuse määrusele sarnane dokument. Tervishoiuteenuste kättesaadavuse määruses oli näiteks täpselt defineeritud, et eriarstiabi peab olema igast Eesti punktist kättesaadav 60 minuti autosõidu ehk 70 kilomeetri kauguselt. Ja üldjoontes on see ka tagatud Eestis.

Maa-apteekide kadumise vältimiseks on Eestis kasutatud uute apteekide asutamise eritingimuste meetodit. Selline meetod on Euroopas võrdlemisi levinud: näiteks võib tuua Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa jne. Alates 2006. aastast on Eesti linnades eritingimused uute apteekide avamist (lubatud on apteekide avamine mõne teise apteegi asemele), sidudes selle demograafilise kriteeriumiga - uusi tegevuslubasid ei anta juhul, kui Ravimiameti ja Statistikaameti andmetel on selles linnas ühe üldapteegi kohta vähem kui 3000 elanikku. Maapiirkondades on aga endiselt lubatud apteekide avamine tingimusel, et need ei asu üksteisele lähemal kui 1 km. Selline regulatsioon ei ole küll kaasa toonud maa-apteekide arvu suurenemist, küll aga on ilmselt küllaltki tõhusalt pidurdanud maa-apteekide jätkuvat sulgemist. Nimelt on loogiline eeldada, et apteekide asutamise eritingimuste kaotamine toob kaasa apteekide kuhjumise nn tõmbekeskustes, mis halvendaks ravimite kättesaadavust mujal (eeskätt maapiirkondades).