Arvamus: Millal kriis lõpeb?

Viga on mõtlemises. Naljakas taak on elus see, et enamik asju maksavad täpselt nii palju, kui me ütleme, et nad maksavad. Mingitel seletamatutel põhjustel, jah, nõustun, et see on veidi seotud ajaloo, haridustaseme ja kultuuriga, on idaeurooplane öelnud, et tema tund maksab 3 eurot või vähem ja lääneeurooplane 9 eurot ja rohkem… mis siis, et nad teevad täpselt seda ja sama tööd. Ja tulemuseks on see, et me ei jõua 100 aastaga ka neile majanduslikult järele. Veidi majandustermineid kasutades võiks öelda, et selmet võistelda kvaliteedikonkurentsis, millega paljud Eesti firmad edukalt hakkama on saanud, üritatakse võistelda hinnakonkurentsis.

Täielik vastutuult kusemine, ma ütleks, kui mõelda sellele, millised hiiglased elavad meist ida pool ja mis sorti mastaabisäästudega on seal tegu. Võtame Eesti piimatööstuse: hind on madal, tootjad pankrotistuvad, aga nad on ise selle ju endale tellinud. Miks nad nõustuvad hinnaga, mis on allpool kasumiläve? Olgugi, et piim on kiirestiriknev kaup, mida on raske eksportida, kuigi mitte võimatu, on olemas palju erinevaid piimatooteid: juust või jogurt näiteks. Prantsusmaal on peaaegu võimatu leida poest jogurteid, mis oleksid suuremad kui 100g, aga ma ei arva, et neile turgu poleks, eriti veel Ida-Euroopa hindasid arvestades. Seega on küsimus ikkagi ainult mõtlemises ja lahenduste otsimises.

Umbes kuu aega kulub piimatootmise liinide asendamiseks juustu või jogurti tootmisliinidega. Simultaanselt paar kuud lepingute sõlmimiseks ja turu-uuringute tegemiseks toodete valikuks. Siis ehk veel kuu toote välja töötamiseks, milleks on põhiliselt pakend, kuna tooted on juba reaalselt Eestis olemas. Millegipärast mulle tundub, et ainuüksi sellised plaanid panevad kauplustekette mõtlema kokkuostuhindade tõstmisele. Isegi kui see nii pole, on Eesti piimatooted väga kvaliteetsed ja eksport poleks üldse halb äri. Vanad eestlased Abhaasia külades teevad siiani kitsepiimast käsitsi valmistatavat kvaliteetjuustu, mida käiakse otsimas kaugelt Venemaalt. Vanad eestlased teadsid, et tark müüb kvaliteeti, mitte hinda.

Aga see pole sugugi kõik. Ei saa järgneva näite näol jätta kivi viskamata poliitikute, ärieliidi ja teiste sääraste kapsaaeda. Ei ole võimalik…; kordan seda kui artikli olulisimat fraasi: ei ole võimalik, et selline projekt nagu Saaremaa sild end ära ei tasuks. Terve Euroopa on täis kiirteid, sildu, tunneleid, viadukte ja teedesõlmi, märksa kallima ehitushinnaga ja märksa vähemolulisemates pudelikaelades kui Suur väin, mis on ainus ühendus maismaaga 40 000 saarlasele, kusjuures maismaast lahutab neid Viirelaiu kaudu ainult 5 km vett. Kui teha lihtne kalkulatsioon, et silla ligikaudne ehitushind on 3 miljardit kr, ja aastas toimub umbes 400 000 sõidukiületust, siis küsides ületuse eest 10 eurot (160 kr), on piletitulu aastas üle 60 miljoni krooni ja sild tasub end ära 50 aastaga. See on väga hea tulemus. Siinjuures jätsin arvestamata lisatulu veoautodelt ja jalakäijatelt-jalgratturitelt-mopeedidelt.

Niisiis võib sild end neid lisatulusid ning ka võimalikke EL toetusi arvestades praeguste ehitushindade valguses ära tasuda isegi umbes 20 aastaga, mis on naeruväärselt lühike aeg selleks, et üldse üritada kuidagi kaitsta praamiühenduse eeliseid. Kui veel ajast rääkida, tuleb mängu üks kulu, mida enamasti „sillaprojektides” arvestamata on jäetud – ajakulu. Aastas ületab väina miljon inimest. Igaüks neist kulutab praami tõttu vähemalt pool tundi rohkem aega kui silda kasutades, on aastane ajakaotus minimaalselt pool miljonit tundi. Tegelikkuses on ajakaotus kindlasti palju suurem.

Kui arvestada tunni aja hinnaks 75 krooni ehk keskmine brutopalk, on aastane kogukaotus minimaalselt 38 miljonit krooni. Lihtsalt korstnasse. Rääkimata tohututest silla positiivsetest välismõjudest töökohtade loomisele, majandusarengule ja loodusele. Kiired ühendusteed soodustavad teatavasti kaubandust ja turismi. Kaasaegne sild ei tekita nii palju müra ja vibratsiooni kui edasi-tagasi sõeluvad praamid. Ainukesed raskuspunktid silla planeerimisel on:

1) optimaalne laius ja kandevõime, et sild ei tuleks mõttetult suur või liiga väike,

2) Suure väina laevatatavus pärast silla ehitus, st kui kõrge ehitada ja