Käed eemale pensionist!

Loomulikult on ka pensionäridele kasulik, kui majandus areneb kiiresti ning eurole minnakse üle võimalikult ruttu, meil on stabiilne majandus ning me ei pea Läti moodi käituma.Kuid püüdes selle eesmärgi nimel rahandust võimalikult heas tasakaalus hoida, võiks pensionid siiski rahule jätta.

On tehtud juba kaks põhimõttelist sammu, mille eest on nende autoreid ka kritiseeritud Eesti Panga poolt, rääkimata majandusprofessoritest. Nii arvestab vanaduspensionite indekseerimise kord nüüd ka seda, et võib tulla suur majanduslangus ja riigil on raskusi kohustuste täitmisega. Ning me oleme teinud II samba sissemaksetesse pausi. Midagi rohkem küll enam teha ei ole vaja.

Riiklik pensionikindlustussüsteem on oma olemuselt tegelikult ju lihtne – see sõltub sellest, kuidas tõusevad palgad. Kui palgad tõusevad, tõuseb ka pension, ja kui palgad langevad, siis pension ei tõuse. See on imelihtne reegel. Pensionide indekseerimise ja kogu süsteemi omapära on aga selles, et see muutus kajastub riigi poolsetes väljamaksetes aastase viivitusega. Seda ei saagi teistmoodi teha, kuna muud moodi ei saag kohustusest maksta 40% pensioni kinni pidada. See ei ole mingi priiskamine, vaid normaalse taseme hoidmine nii täna kui 40 aasta pärast.

Tänane rahaprobleem tekkis liitumisest II sambaga, aga ka see on vaja riigil üle elada. Et eilsel, tänasel, järgmisel ja ilmselt ka ülejärgmisel valitsusel saab olema raske, selle võrra saab kergem olema valitsustel, kes on võimul 20 -30 aasta pärast. Tegemist on väga pikaajalise mõjuga süsteemiga ja mulle üldsegi ei meeldi, kui seda vaadatakse „eesmärk pühendab abinõu”-stiilis ühe või paari aasta kontekstis, ja mitte ainult poliitikute poolt. Kuigi näiteks Eesti Pank on rääkinud pikast perspektiivist, ei ulatunud nendegi nägemus viiest aastast kaugemale.

Eesti demograafiline olukord – kui suur on sündivus, palju on tööealisi inimesi ja pensionäre – ja maksukoormus ei ole omavahel vastavuses. Midagi pole teha. Me peame ükskord aru saama, et valikud, mis poliitikute ette jõuavad, ei ole enam vasak- või parempoolsed ega seisne selles, kes tahab rohkem või vähem tulusid ja kulusid ümber jagada. Valikud põhinevad sellel, kas me oma Põhiseaduses sätestatud kohustust, et riik peab mõistlikul moel hoolt kandma oma eakate kodanike eest, täita suudame. Mina ütlen, et praeguse maksukoormuse juures me ei suuda seda teha.

Hea küll – täna on meil maksukoormus SKPst tõusnud tänu sellele, et SKP kukub ja on mindud seda teed, et tõstetud kaudseid makse. Tõsisem järelemõtlemise koht on hoopiski tulumaksu protsendi suurus. Kui oleks tõstetud tulumaksu, poleks sotsiaalministril praegu vaja kukalt sügada, et kuidas lahendusi leida.

Eestis on otseste maksude osakaal riigi tuludes liiga väike. Meil on väga praktilisi omandireformiga seotud põhjusi, miks me ei ole suutnud näiteks maamaksu arendada edasi kinnisvaramaksuks. Tõesti – paljudel juhtudel oleks väga ebainimlik nõuda inimestelt, kellel varanatukene puudub, aga kinnisvara on olemas, kõrgeid makse.

On aga teisigi omanikuks olemise makse, kus me oleme ainukesed Euroopas, kes neid ei rakenda, nagu näiteks teemaks olnud automaks, mis on kindla suunitlusega. Kui kinnisvaramaksu mõte on see, et hoida kinnisvara käibes ning automaksu mõte reguleerida tarbimist ja säästa keskkonda, maksustame meie hoopis teistpidi, kuna puujumalad on ees. Nii ongi valimistel võimalik lollitada inimesi sellega, et ühekorraga tõstetakse pensioni ja lastakse makse alla. Ja nii jõuamegi paljudes küsimustes välja absurdini.