Üks küsimus: Miks peavad põllumajandustootjad kaupmeest enda röövliks?

Võidab ja ellu jääb see, kel oma kogutud varude arvel on võimalik veel lisajäreleandmisi (loe: lisaallahindlust) teha ning kel pole kaelas üle jõu käivaid kohustusi. Iseasi, kui kaua keegi hinnasurvele vastu peab ja kui jätkusuutlik on tegevus pikas ajas.

Toon lihtsustatud näite.

Ettevõte toodab toote, mille müümisel kaubandusse saab ta vaid toote omahinna (kuid tootja on nõus müüma, sest tema jaoks on vajalik püsida sortimendis ja olla riiulil esindatud). Siis aga juhtub liiniga midagi, vaja on tagavaraosi, kuid raha nende ostmiseks ei ole, sest raha lihtsalt selle toote müügist ei teenita.

Arvestada tuleks tõsiasjaga, et toorpiima tootmisega ei oleks praegu mingit probleemi, kui kõik, mis tööstused või väiketootjad toodavad, suudetaks maha müüa.

Ei huvita tarbijat see, kui suuri või milliseid investeeringuid on teinud esmatootjad oma farmidesse või tehnikasse või töötlejad oma tehastesse.

Tarbija eeldab kvaliteetset toodet (kuid kvaliteetset toodet saab vaid kvaliteetsest toorainest) ja taskukohase (loe: meie sissetulekutele vastava) hinnaga.

Kui eeldame rohkem raha, kui tegelikult turult saada on võimalik, oleme ärilises mõttes üle investeerinud. See risk on kõikidel olemas, ka kaubandusel. Ka nemad teevad investeeringuid oma kauplustesse, et tarbijad neid kauplusi ikka külastada tahavad ja kõik teenindamiseks vajalikud süsteemid töötaksid.

Kas tähtsam on piima tootmine, töötlemine või müük, see jäägu igaühe enda arvestada. Rasketel aegadel peaksid kulutusi koomale tõmbama kõik.