Kuldnõel 2009 finalistid: kes võidab?

"Kuldnõel? Ma olen piisavalt noor ja praegu teen art-värki rohkem," puikleb noor moekunstnik Liisi Eesmaa otsesest vastusest üliosavalt kõrvale. "Kuldnõel on kohalik feim, seal ju midagi muud, rahalist preemiat näiteks, ei ole."

Samas nendib Eesmaa, et ilma Kuldnõelata oleks ka jube igav ja tühi see kodumaine moeelu. City-vaatega aknal poseeriva mannekeeni kaela otsa valgete sulgede vahele sätitud surnupealuu potsatab vaikselt põrandale, Eesmaa ohkab kergelt ning läheb nööri otsima. "Seome selle tagant kinni," leiab ta lahenduse ning sätib pealuu torsole tagasi.

Fotosessioon, kus mannekeeniks sel korral kunstnik ise, võib jätkuda. "Poseerimine on osa sellest elukutsest, selline promotöö," ütleb ta, kui imestan ladusalt kulgevat poseerimist. "Kui teed koostööd tippmoefotograafidega, siis on loomulik, et lased end vajadusel neil pildistada."

Jutt jõuab majanduseni ja Järvsoo ütleb, et teda see kriis väga ei mõjuta - pole lihtsalt kuigi kõrgelt kukkuda. "Kuna ma pole kunagi restoranides söömas eriti käinud, siis ma ei käi nüüd vähem, või et ma peaks nüüd jalgsi tööl käima hakkama, ma olen kogu aeg jalgsi käinud, mul ei ole kunagi autot olnud…," ütleb ta. "Ja ma tean, et meie vanematel oli raskem, me oleme lihtsalt tarbimisega ära harjunud."

Järvsoo väga palju tööd ette ei võta ja seetõttu pole tal ka pikki sabasid ukse taga. "Eks ma ise tean, kui palju jõuan, ma ju üksi teen. Presidendi vastuvõtule ütlesin just kaks kleiti ära," ütleb ta. "Ega ma väga igapäevaseid asju ei teegi."

Kes on su lemmikklient? "Mul on paar klienti, kes on mulle väga palju andnud, ei, mitte rahaliselt, teisiti - näiteks sain oma mitteametlikult Eesti parima tikkija kontaktid just ühe kliendi käest, kes on isegi minu loomingut tugevasti suunanud," kiidab ta oma kliente. "Eks mulle ole sattunud head kliendid ka - ju ma siis olen oma töödega õigeid signaale edastanud."

Kuid mis parasjagu moes on, Järvsoo ei tea. "Ma ei tea, täiesti ausalt ütlen!" naerab ta. "Tegelikult see enamasti moekunsti ei puuduta, sest selle, mida kantakse, otsustavad ju suurte kaubamajade ostujuhid. Paar inimest määravad, mida eestlased kannavad. Midagi uut ei juleta pakkuda, meestele eriti."

"Kui keegi küsiks, mis on moes, ütleks ma, et ei teagi," ütleb Tiina Talumees-Pärni meid oma ateljeesse juhatades. Jahmun, seda ma ju küsima tulingi.

Veidi hiljem selgub siiski, et moes on must. "Just tegin ühe trendiülevaate. Sel kevadel on pöördvõrdeliselt majanduslangusega mood läinud palju glamuursemaks. Kõik sätendab," selgitab Talumees ning loetleb: "Kalliskivid, hõbe, kuld, täitsa talveõhtune mood, pisut dekadentlik. Täitsa teistmoodi kui muidu kevadel." Veel selgub, et moes on ka erksad kirkad toonid, lillakas-punane, fuksia, meretoonid. "Musta aga on üllatavalt palju," lisab ta siiski.

Talumees tunnetab, et majanduslangus on õhus, kuid tema moemajani see veel väga jõudnud ei ole. "Mul on siin kuus töötajat, kelle eest ma pean tööandjana seisma," ütleb ta ning räägib, et järjekorrad on õnneks praegu veel olemas. "Pulmigi tänavu vähem ei toimu kui mullu, vähemalt pruutkleitide tellimuse järgi otsustades. Ma ei saaks ütelda, et vähem kui eelmisel aastal."

Lemmikklient? "Hästi tore on klient, kes teab mind, kes teab, mida ma teen, mida meie majast saab," ütleb ta. "Aga võib ka olla juhuseid, kus ühist klappi ei tekigi. Üle 10 aasta juba tegutsen sel ajal ja ikka tuleb ette üllatusi. Inimesi on ju nii erinevaid." Talumehe sõnul peab riie inimese ilusamaks tegema, klient peab Talumehe tehtud riietes end hästi tundma.

Kuid kas on mingi riietusese, mille iga naine peaks enesele praegu soetama? "Kindlasti ei saa midagi sellist soovitada. Raske on üldistada, et nüüd peate selle-ja-selle ostma. Kindlasti on trendiinimesi, kes lähevadki ostma, kui ajakiri ütleb, et nüüd peab see olemas olema."

Aeg-ajalt käib Talumees isegi riidepoes: "Täitsa põnev on ju vaadata, mida müüakse ja kuidas hind on kujunenud… ja näiteks igapäevaseid kudumeid ja teksaseid ostan ikka poest."

"Glamuur on elustiil, hoiak, see ei ole ainult kleit või saapad," ütleb moekunstnik Liivia Leškin kunstigaleriis näituse ülesriputamise kõrvalt.

"Must on alati moes, mina armastan musta," ütleb Liivia Leškin mõne aja pärast, kui oleme hetkeks kohvikulaua taha maandunud. "Kui ma kujutan ette mõnd värvi, siis ma kujutan seda alati mustal taustal!"

Kas Kuldnõel on oluline? "Jah," vastab ta kindlalt. "Nagu Oscari nominendikski ei saa esitada end ise, žürii esitab, ses mõttes ikka käib su kollektsioon, su looming, su isik kaks korda žürii pilgu alt läbi. Tegelikult ju meie moekunstis ei olegi rohkem auhindamisi, noortel on Supernoova ja siis ongi kõik."

Mõnikord arvab Liivia Leškin, et pole Kuldnõela vääriline. "Venelastel on ütlus: Okrug i okolo, et ümber ja lähedal, aga mitte täiesti sees, mul on selle moekunstiga samamoodi, ma olen kogu aeg seal lähedal, aga mitte päriselt selle sees," selgitab ta. "Kuigi jah, paistab, et ma ei pääse. Ei saa öelda, et ma armastan moodi, pigem vastupidi, tunnen teda liiga hästi. Minu ema oli ka moekunstnik, ma olen moe suhtes suhteliselt realistlik. Pole asja, millega ma tegelenud poleks, tegelen kujundavate erialadega, aga ma teen kõike nagu moekunstnik, ma mõtlen nagu moekunstnik."

Veel räägib Liivia Leškin, et tal on intrigeeriv Kuldnõelale kandideerida, arvestades asjaolu, et ta oli kümmekond aastat kunstiülikoolis moekateedris õppejõud! "Konkureerin endiste õpilastega! Ma ei võta neid konkurendina, mul ei ole mingit alaväärsust noorte ees, aga jumala pärast, ka üleolekut ei ole," ütleb ta. "Eesti moekunstis on konkurentsivõitlust ainult nii palju, et temast on kasu, ta ei ole hävitav."

Liivia Leškinil erakliente aga pole. "Moekunst on väga intiimne, klapp peab olema, moekunstnik on nagu perearst. Ja nagu arst teeb terveks, teeb moekunstnik ka sind korda - parandab figuurivead, rühivead, hoiaku," kirjeldab Leškin. "Mulle tundub see väga raske tööna, ma arvan, et ma ei ole nii tubli."

Liivia Leškin selgitab veel, et üks asi on moekunst, teine moedisain. "Masstoode on hoopis kolmas asi," hüüatab ta ning räägib, et ainuüksi Hiinas on kümneid tuhandeid masstootjaid.

Kuid kas moekunstniku sõnumist saadakse aru? "Enamik kunstnikke ikka suudab emotsiooni edasi anda," usub ta. "Aga selleks mõistmiseks peab ikka tervet kollektsiooni nägema."

Joome tassid tühjaks. "Ma olen ammu oodanud, et elu oleks nii tore nagu praegu!" ütleb ta lõpetuseks.