Läbimurre nähtamatuse suunas

Seade ise on neljakandiline struktuur mõõtmetega 50 korda 10 sentimeetrit ning läbimõõduga üks sentimeeter. See koosneb paljudest väikestest I-kujulistest vaskosakestest, mille omavaheline paigutus ning struktuur tagavad nähtamatuse. Kõige aeganõudvam töö ongi selle paigutuse välja töötamine, mis nõuab keerulisi arvutusi. Uus tarkvara võimaldab selliseid arvutusi sooritada enneolematult kiiresti, mis peaks tulevikus metamaterjalide arengut oluliselt kiirendama.

Kuigi ajakirjas Science kirjeldatud uus nähtamatusseade on muljetavaldav, ongi teadlaste sõnul olulisemaks just uue kiirema meetodi väljatöötamine. Smithi sõnul on ka tema töörühm kirjeldatud seadme juurest juba tublisti edasi liikunud, kuid kuna tegemist on avaldamata materjalidega, ei saa ta tööd täpsemalt kirjeldada.

Metamaterjalidel on ka teisi paljulubavaid rakendusi. Vastupidiselt nähtamatusseadmele, mis valguskiired kõrvale painutab, koondab teistsugune materjal valgusenergia enda peale, mis võimaldaks ehitada uusi tõhusamaid päikesepaneele. Lisaks saaksid laias lainepikkuste vahemikus töötavad mikroskoopide „hüperläätsed“ koondada endasse ka valguse, mida tavalised läätsed kätte ei saa, ning võimaldada nii läbi mikroskoobi vaadelda imeväikseid objekte. Teadlased ongi juba välja töötanud hüperläätsed, mille resolutsioon on vaid mõned nanomeetrid.

Lõppeesmärgiks on Pendry sõnul nähtavas valguses töötava nähtamatusseadme valmistamine. „Sellise seadme valmistamiseks pole mingeid ületamatuid takistusi,“ ütles Pendry. „Duke’i töö viib meid sellisele seadmele sammu võrra lähemale.“