Kui 2010 taastume, on hea

Maailmamajandus on 2009. aastal sügavas languses. Kriisi tõsidust arvestades ei taastu finantsturud veel mõnda aega. Valitseb oht, et mitmete varade (aktsiad, võlakirjad, toorained, kinnisvara jt) hinnad langevad veelgi. Vastupidist saame loota alles siis, kui me näeme 2009. aasta lõpupoole tõelisi märke sellest, et maailmamajandus saab 2010. aastal taas jalad alla.

USAs on pikim ja sügavaim langus Teisest maailmasõjast alates - see algas 2007. aasta detsembris ning kestab vähemalt 2009. aasta detsembrini, SKP langeb kumulatiivselt üle 5 protsendi.

Teiste arenenud majanduste (eurotsoon, Suurbritannia, EL, Kanada, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa) langus sai alguse 2008. aasta teises kvartalis, enne sügist finantskrahhi. Praeguseks on olukord vaid halvenenud.

Ka arenevad turud on raske maandumise alguses, kuna kasvu takistavad arenenud riikide probleemid, hinnalangus ja kapitali väljavool. Venemaa ja Brasiilia pole 2009. aastal enam majanduslangusest kaugel. Teistel arenevatel turgudel Aasias, Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Euroopas ei lähe paremini. Mõned neist võivad teha läbi ulatusliku finantskriisi.

Enam kui tosin arenevat turgu seisab silmitsi tõsiste finantsraskustega - Euroopa riikidest kuuluvad siia ritta Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Ukraina, Valgevene ja Türgi. Enamikul neist õnnestub halvimat siiski vältida, kui nad õigeid poliitilisi samme astuvad ja kui rahvusvahelised finantsasutused neile piisavalt laenu annavad.

Nüüd, kus üleilmne majanduslangus on kindel, saab poliitikute peamiseks peavaluks inflatsiooni asemel deflatsioon. Kuna nõudlus langeb ja pakkumine on samas Hiina ja teiste arengumaade üleinvesteerimise tõttu kasvanud, pidurdub hinnatõus järsult. Tööpuudus kasvab, turud piiravad palkasid ja tööjõukulu.

Edasine toorainehindade langus - suvisest tipust on hinnad juba 30 protsenti kukkunud - tõukab deflatsiooni veelgi tagant.

Poliitikute ees seisavad järgmised mured: "stagdeflatsioon" (üheaegne majanduslik stagnatsioon ja deflatsioon), likviidsuslõks (ametlikud intressimäärad langevad nii nulli lähedale, et rahanduspoliitika kaotab oma mõju) ja laenude deflatsioon (laenude reaalväärtus kasvab, suurendades perede, ettevõtete, finantsasutuste ja valitsuste pankrotiohtu).

Traditsioonilise rahanduspoliitika tulemuslikkus väheneb ja vajalikuks muutuvad alternatiivsed poliitikameetmed, mis suurendavad likviidsust ja elavdavad laenude andmist (nt keskpangad ostavad mittelikviidseid varasid). Samuti muutuvad traditsioonilise eelarvepoliitika (valitsuskulud ja maksud) kõrval oluliseks sellised eelarvepoliitilised sammud, nagu abi raskustesse sattunud ettevõtteile.

Riigi roll suureneb oluliselt. Keskpankadest saavad nüüd esmased ja ainukesed laenuandjad. Valitsustest saavad peamised rahakulutajad, sest pered ja ettevõtted piiravad tarbimist ning investeeringuid. Nõudlust stimuleerib nüüd riik, mis tuleb appi erasektorile.

Nii tekkivate eelarvepuudujääkide pikaajalised mõjud on muidugi tõsised. Kui auke lapitakse raha juurde trükkimisega, siis järgneb deflatsioonile taas inflatsioon. Kui aga võetakse võlgu, siis võib mõni valitsus hiljem maksejõuetuks muutuda.

Sellest hoolimata tuleb valitsustel lühiajaliselt ajada ülimalt agressiivset rahandus- ja eelarvepoliitikat, et stagdeflatsioon 2009. aastast edasi ei kanduks.