Ekspordi juhitud kasv hääbub?

Viie kümnendi jooksul on arenguriike, mis on suutnud arendada konkurentsivõimelisi, ekspordile suunatud tegevusharusid, premeeritud hämmastavate kasvutempodega - Taiwan ja Lõuna-Korea 1960ndatel, Malaisia, Tai ja Singapur 1970ndatel, Hiina 1980ndatel ja lõpuks India 1990ndatel.

Siseriiklikud reformid oleksid kaasa toonud majanduskasvu rahvusvahelisest kaubandusest hoolimata. Kuid nii kõrge - 10 ja enam protsenti aastas - oleks kasv vaevalt, kui üleilmne majandus poleks suutnud alla neelata nende riikide eksporti.

Paljud riigid püüavad seda kasvumudelit järgida, kuid harva sama edukalt, kuna siseriiklikud eeltingimused jäävad tihti täitmata. Arenguriigid kisklevad üksteisega, et rajada eksporditsoone ja subsideerida rahvusvaheliste ettevõtete koostetegevust. Ülesanne on selge - ekspordi juhitud kasv on suund, kuhu minna.

Aga kui kaua? Kuigi majanduses on kohvipaksu pealt lugemine alati riskantne, on olemas märke, et me oleme uuele korrale ülemineku harjal, kus mängureeglid ei ole ekspordi juhitud strateegiate jaoks kaugeltki nii soodsad.

Kõige vahetumaks ähvarduseks on arenenud majandusega riikide aeglustumine. Euroopa ja USA on sisenemas langusesse ja kuhjuvad hirmud, et finantssula, mis kaasneb halbade hüpoteeklaenude kokkuvarisemisega, ei ole veel lõppenud. Mõjud nõudlusele eksportkaupade järele tärkavatelt turgudelt on ilmsed.

Kuna USA jt arenenud riigid muutuvad arenevate riikide eksportkaupade suhtes vähem külalislahkeks, ei suuda kiiresti kasvavad tärkavad turud tõenäoliselt kaupu vastu võtta ja sellega pakkuda küllaldast toitu ekspordist juhitud majanduskasvule. Imporditollid kalduvad arenguriikides olema kõrgemad, muutes ligipääsu neile keerulisemaks. Lisaks konkureerivad arenguriigid sarnaste toodetega.

Seega muutub eksportimine veel karmimaks äriks. Sellised riigid nagu Hiina, millel on suured ülejäägid, peavad tunduvalt rohkem toetuma siseriiklikule nõudlusele, et oma majandust toita. See kõik ei ole nii halb, kuna Hiina saab kindlasti kasutada rohkem riiklikke investeeringuid ühiskondlikes sektorites, nagu tervishoid ja haridus.

Mõju laieneb ülejäägiga riikidest kaugemale. Ja see on majanduskasvule negatiivne isegi juhul, kui siseriiklik nõudlus kompenseerib languse välisnõudluses. Põhjus on mikromajanduslik, mitte makromajanduslik - te saate kodus müüa ainult nii ja nii palju terast või autoosi, ning tööjõu tootlikkus teeninduses ei vasta ekspordile orienteeritud tegevuste omale. Seega aeglustavad kahanevad eksporditurud kasvu edendavaid struktuurimuutusi kodumaal. See kõik ei tähenda katastroofi arenguriikide jaoks. Pikaajaline edu sõltub ikka veel pigem kodus kui välismaal toimuvast.